Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Läti kuivab kokku
Sellest ajast saati, kui Läti Euroopa Liiduga liitus, on pea viiendik rahvastikust läinud tööle edukamatesse Euroopa Liidu riikidesse: Suurbritanniasse, Iirimaale, Saksamaale, kirjutab Politico.
Kui 2000. aastal oli Läti rahvaarv 2,38 miljonit inimest, siis selle aasta alguses oli see 1,95 miljonit. Mitte üheski teises riigis ei ole nii suurt rahvastiku kadu olnud: kokku 18,2 protsenti. Lähedale jõuavad veel vaid Leedu 17,5 protsendiga ja Gruusia 17,2 protsendiga,
kirjutab Politico.Majanduspagulus pole ainus põhjus, miks rahvaarv väheneb. Lätis on madal sündimus ja kõrge suremus.
„Me kaotame kiiresti inimesi,“ tunnistas Läti diplomaat Atis Sjanits. Selle tulemus on tema sõnul suur oht Läti kui riigi elujõulisusele. Pole piisavalt maksumaksjaid, pole piisavalt sõdureid.
„Läti on juba praegu hõreda asustustihedusega,“ ütles ajakirjanik Otto Ozols. „Selle tempoga jätkates on mul tunne, et umbes 50 aasta pärast Lätit kui riiki enam polegi,“ lausus ta.
Venemaa piiri ääres eriti halb olukord
Läti rahvastikukriisi mõju on kõige nähtavam riigi kõige vaesemas piirkonnas Latgales, kagupiirkonnas Venemaa piiri ääres. Kui Läti keskmine netopalk on 670 eurot, siis Latgales saadakse sellest kätte umbes pool. „Palgad siin on naljanumber,“ ütles Aleksandr Rube, kohaliku ajalehe Latgales Laiks ajakirjanik. „Pole mingi ime, et inimesed tahavad lahkuda,“ märkis ta.
Mõned noored kolivad pealinna Riiga, kus on 640 000 inimest – see number on pärast pikka mõõna uuesti tõusule pööranud. Aga enamik lahkujatest läheb siiski riigist välja. Latgale piirkonna pealinnas Daugavpilsis seisavad tühjaks jäänud kortermajad.
„Nii lihtne on minna,“ ütles Rube. „Piirid on lahti, info elu kohta teistes Euroopa Liidu riikides on kättesaadav. Meie noored lähevad Inglismaale, Iirimaale või Saksamaale,“ rääkis ta. Tagasi nad üldiselt ei tule.
22aastane Irina Sivakova, kes lahkus mõni aasta tagasi Suurbritanniasse, ütles, et ta ei taha tagasi tulla. „Siin on liiga halb olukord.“
Sivakova-sugused lahkunud noored valmistavad meelehärmi inimestele nagu Vladislavs Stankevics – tema on järjekindlalt optimistlik Latgale majandusarengu juht. „Siin on tööd küll,“ rääkis ta oma nõukogudeaegse hõnguga kabinetis. „Kõik, kes tahavad siia jääda ja siin töötada, saavad siia jääda ja siin töötada,“ kinnitas ta.
Ta tunnistas, et palgad on praegu madalad. „Samuti ei tee asju paremaks kõik need sõjajutud,“ lisas ta. Tema sõnul peletab Venemaa piiri ääres olemine ka välisinvesteeringuid piirkonda.
Kõik pole kuld, mis hiilgab
Kuigi lätlaste väljavool jätkub, leiab esimesi märke, et see hakkab vaikselt vähenema. Läti statistikaameti andmetel tuli 2016. aastal kodumaale tagasi 40% neist, kes olid lahkunud. Varasematel aastatel on naasjate protsent olnud 26-37.
Svetlana Lonska, kes tuli Lätti tagasi mitu aastat tagasi ja avas seejärel eduka zumba-klubi, ütles, et paljud noored on arvamusel, et välismaal on hirmus lihtne raha teenida. „Ma püüan neile seletada, et välismaal on palju raskem elu üles ehitada kui kodumaal,“ ütles ta. Samuti üritab ta lahkumisest mõtlejatele selgeks teha, et elus on enamat kui raha.