Pihtide vahel firmamatja lahkub ärist

„Paras talle!“ kommenteeris Sakjase konkurent Raul Pint, kui ajakirjanikult kriminaalasjast kuulis. Süüdistuse sisu Pint ei tea. Küll aga on Sakjas Pindile pinnuks silmas seltskonna likvideerijatega, kes enne 2010. aastat turule ilmus. „Hakkasid kopikate eest tegema. Lõid hinna täiesti alla, keerasid kogu selle teema tuksi,“ märkis Pint ja kurtis, et alla käis ka likvideerimisteenuse maine. „Valdkonnast jäi rämps järele. Inimeste suhtumine on ka vastav. Ega enam kvaliteet huvita. Muud ei küsitagi kui ainult hinda.“

Likvideerijana on salapärast, fotokaamerate ette sattumist vältida suutnud Sakjast kasutanud näiteks börsifirma Arco Vara ja restorani Dominic omanik Rein Kärk. Viimati oli Sakjasest juttu läinud suvel, kui selgus, et praegune rahandusminister Toomas Tõniste müüs oma Käravete mõisa aastaid tagasi Sakjasele. Mullu käis veel läbi, et Sakjasel on aja jooksul kogunenud seoseid rohkem kui 500 ettevõttega, mille koguvõlg ulatub kaheksa miljoni euro lähedale.

Põhja ringkonnaprokuratuur süüdistab Sakjast raamatupidamiskohustuse rikkumises, mille alla käib nii raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumine, dokumentide ebaseaduslik hävitamine, varjamine ja kahjustamine kui ka andmete mitteesitamine või valeandmete esitamine.

Sarnaseid juhtumeid on veel. Näiteks kirjutas Päevaleht ülemöödunud aastal, et Harju maakohus mõistis ettevõtete likvideerija Rein Lossi raamatupidamisdokumentide kaotamise tõttu kriminaalkorras süüdi, karistades teda viieaastase ettevõtluskeeluga.

Võlausaldajate liidu juhi Marie Rosina sõnul soovitakse hakata vastutusele võtma raskustes firmade etteotsa pandud tankiste või endiseid juhte, kes kasutavad tankiste rohkem kui kaks-kolm korda – juhul, kui tuvastatakse, et raamatupidamisdokumendid on järjepidevalt kadunud. „Sakjas on kõige suurema hulgaga ettevõtete juhi kohal olnud, kuigi minu andmetel ta praegu järjest kaob juhatustest,“ ütles Rosin.

Prokuratuur Sakjase vastu esitatud kriminaalsüüdistuse täpsemat sisu veel ei avalda, pole ka teada, millises karistuses kokku lepiti. Ka Sakjas jääb üldsõnaliseks, kui selgitab, et kriminaalasi algatati, kuna ta ei ole ettevõtte juhatuse liikmena firma varasematelt juhtidelt raamatupidamisdokumentide väljanõudmisega piisavalt vaeva näinud.

Kuigi Sakjas ei leia, et oleks valesti käitunud, otsustas ta ikkagi kokkuleppe kasuks. Ta ei pea pikka kohtuprotsessi mõistlikuks – see võtab aega, kulutab raha ja sööb närve. Samuti soovib Sakjas enda sõnutsi säästa perekonda ja lähedasi. „Seetõttu otsustasin ennast süüdi tunnistada ja kokkuleppemenetlusele minna. Kokku leppimise tegi kindlasti lihtsamaks juba mõne aja eest tehtud otsus senise tegevusvaldkonnaga lõpparve teha,” avaldas ta.

Millega ta edasi tegeleb, Sakjas ei öelnud. „Ettevõtete likvideerimise äri sellisena, nagu see praeguseks on kujunenud, ei ole enesest lugupidavale inimesele eneseteostust võimaldav ning just seetõttu on minu tulevikuplaanid seotud hoopis teiste valdkondadega.“

Raul Pindile sõnas Sakjas vastuseks, et ta pole kunagi pidanud õigeks konkurente halvustada. “Kindlasti on igale ettevõtjale konkurentide tegevus ebamugav ning konkurents ei võimalda oma teenuseid pakkuda alati selle hinna juures, mida sooviks,” lausus ta. Sakjas lisas, et kui Pint ei ole rahul likvideerimisvaldkonna olukorraga, tuleks nii Pindil kui ka temaga seotud isikutel mõelda oma osale selles.

Pint oletas, et kriminaalasja algatas pankrotihaldur. „Vana põlvkonna pankrotihaldurid, kes on inimesi juba 20 aastat kottinud, kujutavad ette, et nemad on need maailma kõige lahedamad miilitsad ja jumalad, kes õiglust loovad maa peale,“ rääkis Pint. „Mulle on ka lavastatud mingeid elukohast lahkumise keelde, krimasju …“

Pint selgitas, miks raamatupidamisdokumente alati ei jagata. „Kõige hullem on, kui pankrotihaldur hakkab venda, kellel on maailm niigi pahupidi, paaniliselt kottima,“ mõistab Pint põhja läinud firmade rajajaid. „Pankrotihaldurid jahivad kassajääki ja kui inimesel pole seda tuua, kirjutab pankrotihaldur nõude tema vastu. Sealt tekib ka nähtus, et mitte keegi, kurat, ei taha halduritele dokumente anda. See on muster.“

Pankrotihaldur Peeter Sepper ütles, et Pindilt on ta firmade dokumendid kätte saanud. Kuidas on läinud kolleegidel, ta ei tea. Samuti ei ole ta Sakjasega kokku puutunud.

Mida teha, kui likvideerija dokumente ei jaga? „Haldur käsi väänata ja maja põlema panna ei saa. Saab pöörduda kohtusse,“ lausus Sepper, kuigi talle endale ei meenu, kas ta ise on nii käitunud. „Mida kohuski teha saab,“ tõdes ta. „Kui kohus määruse teeb, siis ega palja määrusega iseenesest midagi teha ole. Kohtutäitur peab selle isiku kätte saama.“

Sepper pakkus, kuidas sundida raamatupidamisdokumente säilitama. Tema hinnangul peaks vastutus dokumentide hoiustamise eest lasuma ettevõtte eelviimasel juhatuse liikmel.

„Kui seadusandja suudab selle konstruktsiooni välja mõelda, siis asi paraneb, aga see peab olema reaalne vastutus – karistusõiguslik. Kriminaalkaristus on väga paljudele ebameeldiv, sest rikub äriga tegeleda tahtva inimese renomee,“ rääkis Sepper, kuid nentis, et tema idee on vaid uitmõte. „Kui see oleks lihtne, oleks see ammu ära tehtud.“