Viljandi uue haigla ehitus: jultumus hõbekandikul

Kohe läheb tulevaste tervisekeskuste II voorus pakkumisele 27,9 miljonit eurot, millest ligi pool ehk 16 miljonit on juba paika pandud. Just niipalju peaks minema Viljandi uue haigla ehitamiseks, mida on oodatud juba aastaid. Esimeses voorus sai Viljandi haigla tervisekeskuse rajamiseks 1,7 miljonit eurot. 

16 miljonit on väga suur summa. Näiteks Mustamäe tervisekeskuse ehitus maksis umbes 6 miljonit eurot ja abikõlbulik sellest oli 2,8 miljonit. Esimeses voorus jagatud 85,1 miljonist oleks 16miljonilisi projekte saanud viis. Tegelikult jagunes see summa aga 56 projekti vahel, mis teeb ühe toetuse keskmiseks 1,5 miljonit. Miks ja mida selle raha eest ehitama hakatakse? 

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste sõnul ehitatakse Viljandisse “esmatasandi tervishoiuga sünergiliselt uue mudeli järgi toimiv kaasaegne ja senisest oluliselt optimaalsem üldhaigla”.

Esmatasandi arendamiseks mõeldud euroraha eest üldhaigla ehitamine on perearstidel ajanud harja punaseks. Perearstide seltsi president Le Vallikivi pöördus kohe pärast ministeeriumi vastavat pressiteadet ametnike poole, sest seltsi hinnangul on tegemist investeeringutoetuse taotluspõhimõtete jämeda rikkumisega. Perearstide hinnangul võib siin tegu olla keelatud riigiabiga. “Tuletame meelde, et investeeringutoetuste eesmärk on esmatasandi tervisekeskuste loomine. Esmatasandi tervisekeskuste investeeringute suunamine haiglavõrgu arengukava haiglatesse on lubamatu,” seisab järelepärimises.

Lisaks juhitakse tähelepanu, et seltsile teadaolevalt on investeeringu põhjuseks toodud Viljandi pilootprojekti näol tegemist varajases testimisjärgus koostöövõrgustiku analüüsiga, mille käigus alles hinnatakse, kuidas toimivad koos esmatasandi eri osad, haigla ning sotsiaalvaldkond.

Ministeeriumi esindajad ei lasknud end perearstidest kõigutada ja teatasid, et toetus Viljandi haigla ehitamiseks on kooskõlas meetme eesmärgiga. Heli Paluste tuletab meelde, et maakondliku tervisekeskusena käsitletakse maakonnahaigla ja esmatasandi tervisekeskuse koostoimimist samal taristul ning see mõiste võeti kasutusele juba aastateks 2009-2015 koostatud esmatasandi tervishoiu arengukavas. Samuti on see põhimõte kirjas valitsuse heakskiidetud strateegilises dokumendis tervishoiu arengusuundadest aastani 2020.

Perearstidel pole sellise vastuse peale muud teha kui käsi laiutada ja nentida, et on tegemist poliitilise otsusega.

Mäletatavasti nägi eelmine perearstide seltsi juht Diana Ingerainen omal ajal kurja vaeva, et tervisekeskuste määrus perearstide nägu saaks.

Lõpuks said toetusele kandideerida ka perearstid ja keskused ei läinud näiteks haiglate omandusse, vaid taotleja pidi ruumid korda tegema ning perearstidele välja rentima.

Kuuldavasti olevat paljud haiglajuhid sellise reeglistiku peale solvunud, sest neil oli tekkinud lootus, et kui esimeste eurorahadega said korda suurhaiglad, seejärel hooldushaiglad, siis nüüd lõpuks võiks järg olla väiksemate haiglate käes. See olevat olnud ka põhjus, miks näiteks Tallinna Lastehaigla loobus, kuigi algselt soovisid ka nemad tervisekeskust rajada – milleks kulutada nii palju omafinantseeringule ja hakata siis lihtsalt perearstidele ruume rentima? Ja kes ütleb, et need perearstid üldse tahavad ruumidesse kolida…?

Selline on pilt Tallinna poolt vaadates. Kui võtta aga lähtekohaks Viljandi, on tegemist juba pikalt vindunud häda ja viletsusega, millele rajati vundament nõukogude aja lõpus. 1980ndate keskel ehitati mõni kilomeeter Viljandist keset lagedat välja hiiglaslik haiglahoone, mis pidi tuumasõja puhkedes tegutsema sõjaväehaiglana.

Tuumasõda õnneks ei tulnud, kuid Eesti suurim üldhaigla 360 voodikohaga on vaieldamatult demograafilist seisu arvestades kallis ülal pidada ja paikneb linnast liiga kaugel. Seega oodatakse seal uut haiglat juba pikisilmi.

2016. aasta alguses kirjutas Viljandi ajaleht Sakala, et tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kinnitusel on uue haigla ehituse ettevalmistamine saanud hoo sisse ning suure tõenäosusega lüüakse kopp maasse ületuleval aastal ehk 2018.

Postimehele ütles haigla esindaja 2016 mais, et uus haigla on kavas rajada turu platsi äärde endise õunapuuaia kohale. “Plaani kohaselt peaks sinna kõigepealt Euroopa raha toel kerkima tervisekeskus perearstidele. Hiljem ehitatakse polikliiniku külge haigla,” rääkis pressiesindaja Krista Valdvee. Ta lisas, et uus haigla tuleb märksa väiksem, kõigest sajakohaline. Küsimusele, kust raha tuleb, vastas ta, et kuna nende omanik on sotsiaalministeerium, siis loodavad nad riigi rahale.

2016. aastal sotsiaalministeeriumi tervishoiuressursside juhina töötanud Anneli Taal ütles samas artiklis, et tegemist on sotsiaalministeeriumi jaoks prioriteetse kinnisvaralise lisataotlusega sügisesel riigikogu eelarvearutelul. Viljandi haigla taotles uue hoone ehitamiseks riigieelarvest 20 miljonit eurot.

Nüüd, 2018. aastal ütleb Krista Valdvee, et nende teada otsustati toetada Viljandi haigla ja Ida-Viru Keskhaigla projekteerimist esialgu kokku miljoni euroga. Täiendavate finantseerimisallikate osas otsuse langetamine jäeti järgmisteks aastateks. Nüüd ongi allikas leitud.Viljandi haiglale oli nii kaugele jõudmine pika ja visa töö tulemus. Juba 2016. aasta mai esimeses pooles võis haigla juht Priit Tampere rahulolevalt ajalehes Sakala öelda, et ministeeriumis ei küsi enam keegi, kas uue haigla ehitamine on vajalik või mitte. “Need vaidlused on vaieldud,” ütles Tampere.

Suures plaanis oli juba selleks ajaks teada, et kompleks hakkab koosnema kahest osast: tervisekeskusest ja haiglast. Tervisekeskuse jaoks taotles haigla esimeses voorus

1,8 miljonit eurot ja sai 1,7. Haigla juhtkond arvestas, et peab ise juurde panema umbes miljon eurot. Haiglajuht Tampere ei salanud, et kõige mugavam ja ilmselt ka odavam oleks haigla ja tervisekeskus ehitada koos. See pole ka praegu, kaks aastat hiljem välistatud, sest toetuse saanud tervisekeskus peab esialgse otsuse kohaselt valmis olema 2020. aasta 31. märtsiks.

Üld- ja eriarstiabi lahususe printsiip, et tagada huvide konflikti vältimist juba eos, on olnud algusaegadest üks Eesti meditsiini alustalasid, mida on rakendatud lähtuvalt rahvusvahelisest kogemusest – ja siis äkki ühel päeval selgub, et ühepoolselt need kokkulepped justkui ei kehti. Ja seda tänu sellele, et läbi on viidud justkui enneolematu sotsiaal- ja meditsiinivaldkonna integratsiooni pilootprojekt. See on alles alguses, ainult piloot, mis koosneb kaheksast üksikust piltide ja nooltega patsiendinarratiivist, mis on osapoolte jaoks senini väga halvasti hoomatavad ja veel halvemini kommunikeeritud. 

Maakondliku tervisekeskuse mõiste sai ESF I voorust perearstide nõudel välja viidud, kuid teises voorus on ta justkui iseeneslikult tagasi immitsenud, sest ministeeriumile tundub, et nii on parim. Hoolimata sellest, et I voorus sai Viljandi esmatasandi tervisekeskus ESF toetust 1,75 miljonit, hoolimata sellest, et teised osalejad peavad läbima tiheda konkurentsisõela, hoolimata sellest, et teistele on projekti ülemine piirmäär toetuseks 2,9 miljonit 24 nimistu kohta. 

Ja siis tuleb hõbekandikul konkurentsivaba 16 miljonit ühele vastutava ametniku poolt kureeritud HVA haigemajale, millel on esmatasandiga sama vähe pistmist nagu põrsal pühapäevakooliga. Selline jultumus on lihtsalt jalustrabav.

II voor võiks olla avatud ka neile, kes juba osalenud. See raha võiks taotlemiseks olla avatud kõigile maakondadele, ka neile, kes on juba tervisekeskuste projektis osalenud. EPS kordab ka oma ettepanekut, et suurlinnadele asetatud 6 nimistu alampiir ei ole kohane, samuti oleks kohane kaaluda erisusi hajaasustusega maakondades: seda nii nimistute arvu 3-lt 2-le kui ka patsientide hulka 4500st allapoole tuues. See oleks oluliselt mõistlikum kui filiaalide tekkimise soodustamine, mis on veel umbmäärasem mõiste kui tervisekeskus ise. On täiesti arusaamatu, mis motivatsioon peaks tervisekeskusel olema filiaali pidada. Lähtudes ehitushinna tõusust ning tervisekeskuse funktsiooni selgemast olemusest kui aastal 2015 võiks kaaluda ka olemasolevate projektide piirmäära tõstmist. Ja kui on huvi eksperimentaalprojektide rahastamise vastu, mis võiks esmatasandit reaalselt võimestada, siis oleks EPSil ka ca kümmekond ettepanekut.