Restoranitest: Musita vaatab Peruu poole

Peruu köök on gurmaanide huviorbiidis tiirelnud juba viimased kümme aastat. Peruud peetakse üheks põnevamaks toiduturismi sihtkohaks ja metropolides avatakse järjest uusi Peruu restorane. Musita tegijate idee pakkuda Peruu kööki pärineb Londonist Peruu restoranist Lima, kus nad on töötanud ja mille kuulsa peakoka Robert Ortizi käe all peakokk Eerik Kallas õppis.

Musita tegutseb Kadrioru alguses kaunis puumajas, mille ruumides varem mitugi söögikohta olnud. Esimesel korrusel on Musita, teisel Musu, banketisaal eraüritusteks. Nõmmekana nutan taga esimest Musu, praeguse Musita ja Musu eelkäijat – alles me jõudsime oma toreda Rahu­mäe jaama lähistel tegutsenud söögikoha­ üle rõõmustama hakata, kui juba ta oligi­ läinud.

Flirti Peruu köögiga alustas Musita eelkäija Musu väikest viisi juba Nõmmel. Flirdiks, mitte püsisuhteks annab põhjust seda nimetada asjaolu, et Peruu köögi poole küll vaadatakse, kuid esialgu on see muidu valdavalt euroopalikus menüüs veel väheste roogadega esindatud. Natuke rohkem on neid eelroogade hulgas, pea- ja magustoidud on aga veel avastamisootel.

Parimaks leiuks menüü peruupoolsest servast osutus vürtsikas mereannisupp hot ceviche, mis oli üllatav, maitsev ja efektne. Tulise supi maitset kujundab üks Peruu köögi alustalasid, tiigripiimaks nimetatud vürtsikas vedelik ja seda kaunistavad kaks uhkelt kaarduvat hiidkrevetti.

Teine eelroog, samuti Peruu köögist inspiratsiooni saanud lõhe-causa vau-efektini ei küündinud. Pearoad olid maitsvad, kuid jäid samuti sissejuhatusele alla. Esiletõstmist väärib kõige enam ehk oskuslikult valmistatud ja kvaliteetsest lihast tallekarree ning selle lisandi, baklažaanihautise gruusiapärane adžikamaitsestus. Eestimaine seakarree oli kuivavõitu (nagu see ikka kipub olema), kuid roa päästsid lisandid, pastinaagipüree ja toorjuustukreem ning eriti seakarreed krooniv pihlakaželee. 

Magusroogade hulgas on restoranide menukid š?okolaadi-fondant, Pavlova ja brüleekreem, kuid ka paar põnevamat rooga. Meie valik langes keeksile. Keeks, see kunagine pidulaua kuldvara, on praeguseks millegipärast sootumaks hüljatud– asjatult. Musita oli keeksi korralikult ära tuuninud – immutanud võilille-rabarberisiirupiga ja varustanud mitmesuguste lisanditega ning tulemus oli originaalne ja uhke roog. Kõige enam meeldis mulle selles komplektis hea magushapu tasakaaluga vaarikavaht, mida oli vaat et rohkemgi kui keeksi.

Lõunasöök kujunes maitsetelt ja meeldivustelt mitmekesiseks. Mõni roog polnud ehk kõige paremini välja kukkunud, kuid ükskõikseks ei jätnud needki – oli tunda otsivat vaimu ja tahtmist leida oma tee. Kui juurde arvata keskmisest hoolivam teenindus ja tore veinileid Itaaliast, kujunes väikesest lõunast meeldejääv ja meeldiv sündmus.