Venekeelne kutseõpe jahutaks kvoodiiha

Artikkel

- Uudised
- Lennart Käämer
- 8. märts 2018 kell 3:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Venekeelne kutseõpe jahutaks kvoodiiha
Enne kui hakata sisserände kvoote kaotama, et tuua ukrainlasi-valgevenelasi appi atra hoidma, võiks üle vaadata kohalike venekeelsete elanike jõudeoleku. Ettevõtjates näikse välgatanud lootusekiir – potentsiaali on. Kuid täiend- ja ümberõpe ei kujune kergeks.
“Kui mõtleme, et Eesti elanikkond vananeb väga kiiresti ning tööjõupuudus muutub iga aastaga aina suuremaks probleemiks, ei tohi me tervet kihti oma enda elanikkonnast maha kanda,” oli Saku Metall Allhanke Tehas ASi juht Rain Johanson veendunud kohaliku venekeelse tööjõu suurema kaasamise vajalikkuses.
Vastasel juhul võime tema sõnul jõuda punkti, kus inimestel on pensionieani vähemalt 15 aastat elada, kuid tööd neile pakkuda ei ole. "Ühiskond peab tagama neile sotsiaalsed garantiid ja teatud määral heaolu. Kuid kelle või mille arvel see tuleb? Eks ikka maksumaksja arvel. Ometi võiks selle ennetamiseks tööjõupoliitika juba varakult paremini läbi mõelda," leiab metalliettevõtte juht.
Kutsehariduse maine vajab tõstmist
Narvas asuv terasetootja Fortaco Estonia OÜ personalijuhi Svetlana Smirnova hinnangul annab kutseharidus tööturul arvestatava ja kindla positsiooni. Tõestuseks õppekeskuste konkurents, kus sõltuvalt erialast võib ühele kohale kandideerida lausa neli inimest. Selle kõrvalt rihib kutseharidust üha enam täiskasvanuid, seejuures kõrgharidusega inimesi. Kas kutsekoolide pakutavad oskused ja teadmised ka tööturu tegelike vajadustega sama sammu marsivad, on muidugi järelemõtlemise koht, sest siin ilmnevad mõningased raskused.
„Mitte kõik tööandjate nõutud erialad pole kutsestandarditega kaetud. Vahel pole nende taotluste alusel ka võimalik õppekavasid koostada. Kutseõppesüsteem ei ole ka nii paindlik, et saaks tööandjate muutunud nõudmistele piisavalt kiiresti reageerida. Tööandjatel on vaja spetsialiste kohe, kuid õppeprogrammid ei võimalda sedavõrd lühikest väljaõpet,“ nentis Smirnova.
Tema sõnul väärib viimane probleem lahkamist mitte ainult vene-, vaid ka eestikeelse kutsehariduse kontekstis. See on terve Eesti küsimus, kuivõrd suudavad meie kutseharidus ja kohalik tööjõud ise tööturu vajadusi rahuldada.
Vanemat põlvkonda ei tasu maha kanda
Vanema põlvkonna puhul on põhimure kohanemine ja ümberõpe. Võrreldes uue põlvkonnaga vajab 50+ tööinimene küll suuremat ajalist ja rahalist investeeringut, et nende tõhusus jõuaks soovitud tasemele. Kuid nagu räägib Johansoni kogemus, on keskealine tööjõud oluliselt lojaalsem kui noorem põlvkond. Samuti on nende palgaootus märksa mõistlikum, oskustele vastavam. Ja ega inimesi peagi alati täielikult ümber õpetama.
“Peame suutma tagada tõhusa täiendõpe, kuid seda nii, et riigi kõrval jääks oma roll ka erasektorile,” leidis Johanson.
Täiendõpe protsess on Johansoni hinnangul kulukas, aga kindlasti vajalik. Suurem koorem peaks jääma riigi kanda, erasektoril oleks toetav roll. “Ettevõtjad on valmis investeerima oma aega inimestesse, kes vajavad ja on ka huvitatud uute teadmiste ja oskuste kinnistamiseks praktilisi kogemusi ja juhendamist,” kinnitas Johanson.
Näiteks Fortaco koostöö ametikoolidega on tihe. Projektid on kätkenud koolitust töökohal, programmide ettevalmistamist vastavalt tööandja vajadustele ning programmide kohandamist tööandja tegelikest vajadustest lähtuvalt. Lähitulevikuks on kirjutatud ühine projekt töökohal juhendajate koolitamiseks ja praktikajuhtide pädevuse tõstmiseks (PRÕM).
„Võtame igal aastal koolituskeskuste õpilasi praktikale, kellest saavad sageli meie hilisemad töötajad,“ lisas Smirnova.
Lühiajalise töötamise periood peaks pikenema
Kvootide puhul peab Johanson mõistlikuks lahenduseks lühiajalise tööperioodi pikendamist. Hakata lühiajalise tööjõupuuduse vastu seisma elamislubade väljastamisega oleks tema hinnangul küsitav, sest sellega kaasneb suurem ühiskondlik vastutus. Lühiajalised load võimaldavad seevastu muutunud olukorrale oluliselt kiiremini ja efektiivsemalt reageerida.
„Kindlasti ei tohi kõrvale vaadata ja veel hullemal juhul eitada tööjõupuuduse probleemi. Probleemiga tuleb tegeleda süsteemselt, et sellest tõuseks kasu majandusele ja ühiskonnale terviklikult,“ nentis Johanson.
Saksamaa eeskuju
Saksamaal toimib edukalt vabatahtlikkuse alusel ülikoolieelne integreeritud teenistus. See pakub keskkoolinoortele enne edasisi õpinguid võimaluse aasta aega omandada praktilisi oskuseid meelepärastes valdkondades. Eriti populaarsed on näiteks sotsiaaltöö ja keskkonna temaatika.
Vabatahtlik töö allub samadele reeglitele mis päristöö. Noorte tööle suunamisega tegeleb organisatsioon IJGD (Internationale Jugendgemeinschaftsdienste), mis loodi pärast teist maailmasõda Saksamaa ülesehitamiseks. Praegu pakub see igal aastal praktikavõimalusi 150 000 noorele. Olgu öeldud, et olles küll esimene omalaadne, ei ole see kaugeltki suurim ning sama eesmärki teenivaid vennasorganisatsioone on Saksamaal teisigi. Programmis osalejate palgatase on võrdne sealse elatusmiinimumiga ehk 390 eurot. Sellega annavad noored panuse ühiskonda, saades vastu edasiseks eluks väärtusliku töö- ja elukogemuse ning keskkoolinoorele toimetulekuks piisava sissetuleku.
Valev Mägi
Mägitrepp OÜ tegevjuht, endine vabatahtlik Saksamaal
Hetkel kuum