Kaks võimalust ellu jääda

Ühelt poolt võib see tema sõnul olla liikumine kapitalimahukama tootmise poole, mis toodab standardset toodangut suures koguses ja sõltub vähem tööjõu hinnast. „Sellise valiku langetanud ettevõtted peavad samas jääma piisavalt spetsiifiliseks, et mitte konkureerida globaalsete tööstusgigantidega. Siinset tootmist võivad muidugi soosida ka põhinemine kohalikel loodusvaradel või kauba kõrged transpordikulud, mis võimaldavad meil eksportida lähiregioonis, kuid jätavad konkurentsist välja kaugemad võistlejad,“ selgitab Nestor.

Teine ja ehk Eesti majandusele mõneti paremini sobituv suund on kitsaste ja kallite tooteniššide leidmine aladel, mis eeldavad palju käsitööd ja erilahendusi. „Taoliseid näiteid võib juba ka leida,“ märgib Nestor, „olgu selleks siis disainsaunad või spetsiifiline puidutööstuste sisseseade.“ Valdavalt siinsetel ettevõtetel aga taolistesse ülinõudlike klientide jaoks mõeldud tootesegmentidesse tema sõnul asja ei ole.

Eesti selge eelis on asjaolu, et meie lähiregioonis paiknevad maailma ühed kõige jõukamad turud, kuhu eksportimisel ei peaks olema esmane küsimus toote hind, vaid selle muud omadused, nagu disain, kvaliteet, uudsus jms. „Kui Eesti on täna edukas alumiiniumist järelhaagiste tootmises, siis 10 aasta pärast võiks see olla asendunud ehk luksuslike haagiselamute valmistamisega. Sarnaselt on Eestis toimiv väikelaevatööstus, kuid hetkel on selle osatähtsus majanduses tervikuna väga väike. Arvestades potentsiaalsete klientide hulka regioonis, võiks see aga vabalt olla üks Eesti peamiseid tööstusharusid.“

Nestor küsib, kas pidevalt tõusvate tööjõukulude tingimustes on juba märgata liikumist suuremat lisandväärtust pakkuvate harude poole, ja leiab, et muutusi on tõepoolest märgata. Eelkõige on suudetud kasvatada kohalikul toorainele põhinevate toodete müüki. „Selle suhteliselt lühikese perioodi vältel on eurodes mõõdetuna suurenenud kõige enam põlevkiviõli eksport. Kui 2013. aastal müüdi põlevkiviõli jt sarnaseid tooteid välismaale ligi 350 miljoni euro eest, siis mullu ületas nende müük 0,6 miljardi euro piiri.“ Eriti märkimisväärseks muudab tõusu põlevkiviõli hinna tugev sõltuvus nafta maailmaturuhinnast: nimelt maksis naftabarrel 2013. aastal keskmiselt enam kui 100 USA dollarit, 2017. aastal aga vaid veidi üle 50 dollari. Põlevkiviõli kasvanud ekspordi positiivne pool on kahtlemata kodumaise tooraine väärindamine. Teisalt on põlevkivitööstuse jälg keskkonnale suur ja kaugemas tulevikus selle tähtsust ilmselt väheneb, tõdeb Nestor.

Teise suure tõusu läbi teinud tegevusalana toob Nestor esile kokkupandavate ehitiste tootmise. 2013. aastal läks neid müügiks veidi enam kui 200 miljoni euro eest, eelmisel aastal aga pea 350 miljoni eest. Üle 60% valmismajadest eksporditakse Põhjamaadesse, mida on viimastel aastatel soosinud sealne aktiivne kinnisvaraturg. „Kuivõrd saame majatööstuse puhul rääkida kõrgest lisandväärtusest, on muidugi vaieldav. Niivõrd detailsel tasemel tööstusharu puidutööstusest riiklikus statistikas ei eristata, kuid valdkonna ettevõtete majandustulemused ei ole kindlasti kehvemate killast. Samas kannataks Põhjamaade tasemel palkasid välja neist väheste äriplaan. Seega saab selline äri õitseda ikkagi vaid tingimustes, kus Eesti palgatase jääb Skandinaaviale märgatavalt alla,“ leidis Nestor.

Lisaks majatööstusele on ekspordimahud tublisti kasvanud ka teiste põhiliselt ehitusmaterjalina kasutatavate puittoodete puhul. Puidutööstus on üks harudest, mis suutnud viimastel aastatel kasvatada lisandväärtust hõivatu kohta märksa kiiremini, kui on seda teinud töötlev tööstus keskmiselt. Nestori sõnul on selle põhjuseks suuresti tehnoloogia intensiivsem kasutamine – puidutööstus on viimastel aastatel olnud äärmiselt aktiivne investeerija. Seeläbi on välja kasvanud ettevõtteid, kes tehnoloogilise võimekuse poolest on võrdväärsed ka jõukamate Skandinaavia konkurentidega.