Miks tahtis Jakunin Merkelile jalgratast osta?

Eestiga lähedalt seotud Jakunin on lapsepõlves mõne aasta elanud ja õppinud Pärnus ning Venemaa Raudteede juhina rahastas ta Lasnamäele õigeusu kiriku ehitamist 1,5 miljoni euroga. Teda on nimetanud oma heaks sõbraks Edgar Savisaar, kes omal ajal küsis temalt Keskerakonna võlgade maksmiseks 3 miljonit eurot, millest 1,5 miljonit oli Jakunin ka valmis tasuma, kuid sellele rahaliikumisele pani käe ette Eesti kaitsepolitsei.

Pärast 10 aastat Venemaa Raudteede presidendina lahkus Jakunin ootamatult 2015. aastal ametist. Briti meedia kirjutas toona, et tema äkilise lahkumise taga oli poja Andrei otsus taotleda Briti kodakondsust.

Jakunin oli üks Venemaa enim teeninud riigiteenistujaid: 2015. aastal rääkis ta Forbesile, et teenib kuus 4 kuni 5,5 miljonit rubla ehk laias laastus 70 000 eurot. Lahkumishüvitiseks sai ta aga ligi 1,3 miljonit eurot.

Infoagentuur TASS noppis Jakunini täna avaldatud raamatust välja huvipakkuvamaid teemasid ja säravamaid mõtteid.

2014. aastal koos rea teiste ametlike isikute ja ettevõtjatega lülitati mind USA välisministeeriumi sanktsioonide nimekirja. Võib arvata, et sel on suur tähtsus, kuid tegelikkuses ei muuda see midagi – mul on väga vähe huve USAs. Kuid ometi isiklikul tasandil toob see uus staatus mulle teatud ebamugavusi, samuti on sellel tagajärjed mu perele, sest see mõjutab ka nende elu ja plaane. Tekib tunne, et neid sanktsioone kasutatakse mitte päriselt ohtlike inimeste suhtes, aga endale millegi tõestamiseks. Minu arust on see tõsine viga, kuna ainus reaalne asi, mille ameeriklased saavutasid, on see, et nad lõid omaenda ühiskonnas kahtlustuste ja surveõhkkonna. Nendest said nagu arstid, kes on nakatunud viirusega, mida üritasid ravida – sanktsioonid põhjustasid lääne ühiskonna haigestumise.

Viimase seitsmekümne aasta jooksul olen ma elanud mitut elu, nagu samal ajal ka Venemaa. Olen olnud õpetlane, luuraja, diplomaat, ettevõtja, valitsuses ministri esimene asetäitja ja lõpuks president Venemaa Raudteedes – ühes maailma juhtivas transpordifirmas. Kui ma sündisin, oli Venemaa Nõukogude Liidu kese, üks maailma kahest superriigist. Nägin riigi kasvu, muutusi ja langust, seejärel olin tunnistajaks, kuidas positiivne energia, mis oli pandud perestroikasse, väljus kontrolli alt ja lammutas need normid, mida oleks pidanud päästma.

Millal te viimane kord lugesite Lääne meediast midagi head Venemaa või Putini kohta? Millal viimane kord käsitles Lääne meedia positiivses võtmes kas või mõnda meie poliitikavälist valdkonda, näiteks balletti või teadussaavutusi? Miks on peaaegu iga Venemaast rääkiva artikli juures presidendi pilt? Kui mingist sündmustest räägitakse Vene meedias või võtab sõna ametlik isik, nimetatakse seda kohe propagandaks. Kui rahvusvaheliste suhete kriisi puhkedes kutsub Venemaa üles vaoshoitusele ja läbirääkimistele, siis meid kritiseeritakse. Neil juhtudel, kui me kaasame relvajõud, siis tõlgendatakse iga meie sammu kõige hullemal moel. On siis imekspandav, et Venemaa ja Lääs kaugenevad teineteisest iga päevaga?

1991. aastal lõime koos Juri Kovaltšuki ja Andrei ja Sergei Fursenkoga firma Temp. Meie edu veepuhastusfiltritega on hea näide. Me teadsime, et halva kvaliteedi tõttu oli linna vesi joogikõlbmatu, aga meie teadsime ka mineraali, mis suutis seda väga efektiivselt puhastada. Veepuhastusfiltreid võis juba tookord poest vabalt osta, kuid meie koostöö uurimisinstituutidega tagas meile tehnoloogilise eelise: mitte keegi peale meie ei vallanud infot selle mineraali kohta – aga meie teadsime, kust seda saada ja kuidas kasutada.

Vladimir Putin ei ole presidendiks sündinud. Nõukogude ajal juhtus harva, et Peterburist pärit inimene oleks sattunud esimesse võimuešeloni. Lähedus lääneriikidele, demokraatlikud traditsioonid, kriitiliselt meelestatud intelligents ja visa vabadusepüüdlus – kõik see tegi selle linna elanikud kommunistliku partei aparaadi jaoks kahtlasteks kandidaatideks. Ometi Putinil oli üks väga oluline omadus, mis tõstis ta kõigist oma kolleegidest esile – ta on sõnapidaja. See ongi üks faktor, mis võimaldas tal sellele postile saada.

Ma poleks kunagi isegi ette kujutanud, et mulle usaldatakse Venemaa Raudteede juhtimine. 2002. aastal olin transpordiministri asetäitja ja vastutasin transporditaristu eri osade sidumise eest, üritades leida võimalust ühendada raudteesüsteem riigi sadamatega. Ühel 2002. aasta pühapäeval helistas mulle president ja küsis, mida ma arvan ühest inimesest, kes töötab raudteeministeeriumis. Kuna see jutuajamine toimus kohe pärast Nikolai Aksjonenko (endine raudteeminister – toim.) erruminekut, mõistsin kohe, et inimene, kelle kohta president pärib, on kandidaat tema kohale. Ma teadsin seda inimest, sest olime koos töötanud Peterburis, ja ma polnud kindel, et ta sellesse ametisse sobib. Seepärast oli minu vastus põiklev ja isegi negatiivne. Aga presidendi järgmine küsimus tabas mind ootamatult: „Kes teie arvates sobib sellesse ametisse?“ Vastasin, et tean ainult üht inimest, kellel on vajalikud omadused, kuigi ma pole temaga isiklikult tuttav, ja see on Gennadi Fadejev, kes sel ajal juhtis Moskva Raudteed. „Palun võtke temaga ühendust. Uurige välja, kas ta on valmis sellele kohale asuma.“ Varsti helistas Putin mulle jälle ja teatas, et mind on määratud raudteeministri asetäitjaks ja ma allun minister Fadejevile.

Mäletan, kuidas 2008. aastal küsisin Siemensi presidendilt Peter Löscherilt, miks venelastega kohtumisel suhtleb Angela Merkel läbi tõlgi, ometi ta on sündinud Ida-Saksamaal ja räägib head vene keelt. Olen alati arvanud, et kui ma tean hiina keeles kas või ühte sõna, siis ma seda kasutan, kui tean saksa keeles kolme sõna, siis kasutan neid. Ma ei saa aru, miks inimene, kes oskab vene keelt nii hästi nagu Merkel, ei räägi seda oma Venemaa visiitide ajal – jäi mulje nagu ta oleks mingi foobia vang.

Kaks nädalat hiljem kirjutas sõber mulle, et kantsler tahab minuga Berliinis kohtuda. Ta (Merkel – toim) võttis mind uksel vastu ja hakkas kohe minuga vene keeles rääkima. Ta ütles: „Härra Jakunin, teil on õigus, ma tõesti kardan rääkida vene keeles. Kui ma olin laps, varastas Vene sõdur mu jalgratta ja sellest saati on mul tunne, mida, ma oletan, võib nimetada venelaste mittesallimiseks.“ Vastasin talle kohe: „Proua Merkel, ümber nurga on suur kaubamaja. Kui ma võiksin hetkekski arvata, et see teie haava ravib, sööstaksin kohe sinna ja ostaksin ära kas või kõik jalgrattad, mis neil on, aga ma ei ole kindel, et see aitab.“

Selline suhtumine ainult veenab Venemaa lihtinimest selles, et Lääs on vaenlane. Sama peab paika ka pidevate isiklike rünnakute puhul Vladimir Putini vastu. Pole saladus, et venelased suudavad kanda väga suuri raskusi, rohkem kui ükski teine rahvus maa peal, kuid nad ei talu enda solvamist. Venelased võtavad oma liidri solvamist isikliku solvanguna, oma maa alandamisena.

Need, kes kontrollivad raha ja küberruumi, kontrollivad tulevikku. Kuid tehnoloogiline oht kasvab koos infosõjaga, mis käib maailma väljaannete veergudel ja teleekraanidel. Arvestades seda, et mul on võimalus jälgida nii Lääne kui ka Vene meediat, näen ma, kuidas mõlemad manipuleerivad oma auditooriumiga. Minu arust meenutab uusliberaalne üksmeel, mis ikka veel domineerib USAs ja Euroopas, kohutavalt maailmavaadet, mis oli omane bolševikele. Täpselt samamoodi ei lase see läbi vähimatki positiivset muljet teisest, demoniseeritud poolest, ja Venemaa kriitikutel puudub täielikult arusaamine süütuse presumptsiooni mõistest.