Hiinlastel on kaubandussõjast rohkem kaotada

Ühendriikide eesmärk on aga võltsid iPhone’ide poed kinni panna, ütles kaheksa aastat Hiinas elanud tõlk ja konsultant Leslie Leino Äripäeva raadiosaates “Globaalne pilk”. Leino räägib ka sellest, miks Andrus Ansip omal ajal hiinlaste Tallinna Sadama investeeringu ära keelas ning kuidas hiinlastega äri ajada.

USA on seda Hiinale sajandi algusest alates pidevalt ette heitnud. Jutt käib muusikast, kirjandusest, filmidest, biotehnoloogiast, ravimitest, lõhnaõlidest ja ka rõivatööstusest. Näiteks Lõuna-Hiinas on üks linn, mis on kogu tootmise välismaa brändidele üles ehitanud. Sealt müüakse seda oma võrgustiku kaudu Euroopasse, Venemaale, USAsse ja ka Ida-Euroopasse. 1990ndatel oli põhiprobleem jalatsite tootmine. Nüüd käib jutt ravimitööstusest ja ka tehnoloogiast. Olemas on võltsid iPhone’id, mida toodetaksegi Hiinas.

Jah, sest hind on madalam. Hiinas on palju iPhone’e müüvaid poode, mis panevad Apple’i logo üles, aga tegelikult pole nad litsentseeritud. Hiinas on ka võltse IKEA poode, mis on küll nüüdseks kinni pandud, aga toodetakse väga sarnast mööblit. Järeletegemine on suur probleem.

USA on teinud eraldi nimekirja riikidest, mis intellektuaalomandi reegleid rikuvad. Seal on olnud ka selliseid riike nagu Läti, Leedu ja Prantsusmaa. Eestit pole seal kunagi olnud. Hiinaga on aga kõige suurem kana kitkuda. Nende majandus on juba suhteliselt arenenud ja eeldatakse, et riik käitub vastavalt oma suurusele. Oodatakse, et nad võtavad vastutuse. 1990ndatel ei saanud nõudmisi esitada, sest Hiina ei olnud WTOs. 2001. aastast on nad aga liikmed ja alates sellest saab neile nõudmisi esitada. Nad võtsid liitumisel kohustuse, et peavad oma seadusi muutma.

Jaapaniga oli 1980ndatel sarnane probleem. Riik eksportis massiliselt odavat terast ja sõiduautosid. Seda võimaldas teha odav jeen. Hiljem anti survele järele ning jeeni kurssi korrigeeriti. Sealt algasidki Jaapani majanduse probleemid.

Hiina tegelikult ei taha kaubandussõda. Nad kardavad, et see kasvab üle valuutasõjaks ning sellega nad toime ei tule. Nende majanduskasv tuleb ekspordist ja siseturgu pole veel üles ehitatud. Alguses võidakse näidata küll karmi seisukohta, aga selle sõjaga Hiina väga kaugele ei lähe. President Xi Jinping on jätnud juba mänguruumi ja tahab jõuda kokkuleppele.Ameeriklased aga tajuvad, et hiinlased suudavad nende toodetest teha juba identseid koopiaid. See tähendab, et tehnoloogiline võimekus on jõudnud maailma tippu. Eks siis USA tunnebki, et sealt tuleb suurem oht. Varem tehti koopiaid palju kehvemini. Kui mõni lõhnaõli peale panna ja lõhn 5 minutiga ära kadus, siis oli teada, et võlts.

Sellepärast, et USAs on defitsiit. Sinna lähebki rohkem Hiina kaupa ning selle võrra on sanktsioonid suuremad. Hiina nimekirja puhul räägitakse põllumajandusest, aga arvuliselt polegi see kõige esindatum. Tähtsamad on plastmass ja autotööstus, välja on toodud ka lennukid. Huvitav on näha, kas Boeingu lennukitele kehtestatakse tariifid.

Kas üks riik tohib äkki teha selliseid otsuseid nagu USA või Hiina? WTO raamistikus on Hiina arenev majandus ja talle antaksegi rohkem mänguruumi. Neil on näiteks paljudel puidutoodetel 20protsendiline tariif. Loogika on see, et arenenud riikide tooted ei lämmataks kohapealset tootmist. See võimaldab üleminekuperioodil toimida, kus Hiina saab enda tööstust arendada.

Nii ja naa. Põhimõtteliselt on välisinvesteeringud head. USA on ette heitnud, et Hiina kapitali sissetung tähendab oma teadmiste ja oskuste loovutamist, aga see on paratamatu. Hiinlased investeerivad valdkondadesse, kus nende endi teadmised on puudulikud. Nad ostavad endle võimekust juurde, peamine eesmärk ei ole raha kasvatamine.

Seal on ka palju riigifirmasid ja kõigis neis on partei sekretär, kelle ülesanne on kontrollida, et ettevõte jälgib partei peamisi juhtnööre. Ettevõtetele antakse suuniseid, kuhu minna ja keda osta. Ei teagi, kas otsuste taga on peamiselt ärilised kaalutlused või riigi hüvanguks töötamine. Võib tunduda absurdne, et ettevõte tegutseb riigi jõukuse nimel. Hiinas on see reaalsus.

On ka teine põhjus, miks peaksime neid vastu võtma. Tuleb aru saada, kes nad on. Kui me tõrjume ja endasse sulgume, siis meil ei tekigi teadmisi, kuidas Hiinaga läbi käia. Nad on teistsugused – kohati nahaalsed ja ebamugavad. Tihtipeale ei saada aru, millised nad on, ning omavahelisest suhtlusest ei saada aru. Kui hiinlased räägivad inglise keeles, siis nad järgivad mingeid norme. Hiina keeles on nendega lihtsam rääkida, siis nad on ehtsamad. Välismaa ettevõtjatega suheldes kipuvad nad vahel ka valetama.

Uute turgude otsimine on peavalu. Ma tean ühte Eesti ettevõtet, mis müüs varem 90–95% toodangust Venemaa turule. Kui Vene turg ära kadus, pidi ta otsima uusi turge ja tahtis ka Hiinasse müüa. Kogu see protsess on kestnud juba kolm ja pool aastat ning ta pole otseselt ühtegi tehingut veel teinud.

Hiina mahud on suured ja kohe on alternatiivi leidmine keeruline. Siin on tähtis ka jüaani kurss. Jüaan on dollari suhtes viimase aasta jooksul kallinenud 13 protsenti. Kui Hiina pani osale põllumajandustoodetele 15protsendilise tariifi, siis tegelikult oleme aastatagusega võrreldes nullis. 15 protsenti pole midagi kolossaalset, mis kaubanduse kohe uppi lennutaks. See ei tähenda alati, et tuleb alternatiivset turgu hakata otsima.

Tallinna Sadama puhul on samuti kardetud, et hiinlased tahavad ära osta. Kui Juhan Partsi ajal tahtsid hiinlased investeerida, siis sellele tõmmati kriips peale. Kui ma mäletan, siis Andrus Ansip polnud üldse vaimustunud sellest ideest ja lõpuks see keelatigi ära. Vist on ka avalikkuses läbi käinud, miks seda tehti. Ühes uuringus Hiina investeeringute kohta Euroopas oli räägitud ka kokkupuudetest eestlastega. Seal mainiti ära, et tehinguid ei tehtud julgeoleku kaalutlustel. Nende taust, kes tahtsid investeerida, oli seotud Hiina sõjaväega.

Ettevõtluses tagab see mõnes mõttes stabiilsuse. Ta ehitab riiki väga konkreetse nägemuse järgi. Jinping räägib palju riigi avamisest, aga küsimus on selles, mida see tähendab. Mida suurem Hiina aga on, seda rohkem tuleb investeeringuid ka siia. Selle pärast ongi Eestil tähtis Hiinat rohkem tundma õppida.