Meenutus: Kirjaneni tuline arvamus miljarditehase kohta

Kirjanen kirjutas, et tööstust tuleb arendada, investorid peavad saama oma kapitaliga riskeerida, innovatsiooniga tuleb tegeleda ja ka meie metsadest tulevat puitu väärindada, kuid leidis, et sealjuures tuleb olla innovaatiline – ja innovatsiooniks on tema sõnul keeruline nimetada tehnoloogiat, mis on üle saja aasta vana ja kus viimane innovatsioon tehti eelmise sajandi esimeses pooles.

"Tänapäeva tööstus ei saa enam eeldada, et luuakse kohalikku keskkonda kahjustav lahendus ilma selge avaliku huvita sellise negatiivse mõju talumiseks. Siinjuures tuleb arvestada mitte ainult protsessi ideaaltingimusi, vaid ka neid olukordi, kui mingi osa tehnoloogiast tõrgub. Töösturina võin kinnitada, et ta ikka aeg-ajalt tõrgub. See on ka üks põhjus, miks meie oleme puidu väärindamise ahelas traditsioonilistel keemilistel protsessidel põhinevad tselluloosi tootmise lahendused enda jaoks välistanud," kirjutas ta.

Kirjanen kirjutas, et tselluloositööstuse võimekus puitu väärindada on väga madal. "Tegelikult suudab see tehnoloogia kasutada ära vaid alla poole puidu potentsiaalist. Kui räägitakse puidule lisaväärtuse loomisest, siis see saavutatakse meeletu keemia ja rea äärmiselt kalliste protsesside abil. Ainult siis, kui kõikide nende protsesside tulem arvestada vaid puidu tihumeetri kohta, on see muljetavaldav," kirjutas Kirjanen.

Ta rõhutas, et puidu väärindamisel on tselluloositööstusele alternatiivid, millel on selged majanduslikud ja keskkonnaalased eelised. "Järgmise generatsiooni biomassi väärindamise tehnoloogiad kasutavad oluliselt vähem ja ohutumaid kemikaale, umbes 10 korda vähem vett ühe tihumeetri puidu töötlemiseks, suudavad väärindada kõik puidu põhi koostisosad ja neid on võimalik ehitada mitu korda väiksematena ehk lokaalne mõju on oluliselt väiksem. On ka puudused – tehnoloogiad on uudsed, vaja on riskida nii kapitali kui inimenergiaga, aga õnnestumisel on tulemus seda magusam," seisis arvamusartiklis. 

"Tekib küsimus, milline on perspektiiv tselluloosi väärtusahela kaudu laiemaks biomajanduse arenguks Eestis? Kui meil oleks selles valdkonnas võime lisandväärtust pakkuda, siis miks seda 51-le Soomes asuvale tselluloositehasele täna ei pakuta? Uudsete biotööstuskomplekside väärtusahelad põhinevad aga valdkondadel nagu biotehnoloogia, sünteetiline- ja molekulaarbioloogia jne, kus Eestis on olemas maailma tasemel kompetents ja teadlased. See omakorda loob võimaluse uute protsesside, tehnoloogiate ja teenuste arendamiseks ning kommertsialiseerimiseks globaalsel turul, mis võimaldaks Eesti biomajandusel saada oluliselt suuremaks, kui vaid kohaliku ressursi kasutusel põhinev majandus. Seega, kallid teadlased, soovin teile palju enam ambitsioonikust," kirjutas Kirjanen.