Kendo avab värava samuraide maailma

Artikkel

- Vabalt
- Lennart Käämer
- 25. jaanuar 2015 kell 14:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kendo avab värava samuraide maailma
Jaapani mõõgavõitluskunsti kendot saab Eestis harrastada Tallinnas, Tartus ja Elvas. Foto: Andras Kralla, Äripäev
Jaapani mõõgavõitluskunst kendo arendab füüsilist ja vaimset distsipliini ning annab võimaluse tutvuda väga erineva kultuuritaustaga inimestega, ütles ala Eestisse toonud Tarmo Jüristo.
Kendo ehk traditsiooniline Jaapani mõõgavõitluskunst tekkis umbes 200 aastat tagasi. Eestis on ala harrastatud 15 aastat. “Tegu on traditsioonilise alaga, mida aeg on vähe muutnud, seetõttu õpetab kendo lisaks oskusele mõõka käsitseda palju ka Jaapani kultuurist laiemalt,” tutvustas Tallinna kendo klubi treener Tarmo Jüristo, kes 15 aastat tagasi koos väikese sõpruskonnaga kendo Eestisse tõi.Oluline on etikett
Sõna-sõnalt tähendab kendo “mõõga teed” ning on lahutamatult seotud samuraidega, mistõttu käib võitluskunstiga kaasas range moraalikoodeks bushido.“Kendos ei õpita mitte lihtsalt kõige kiiremat ja efektiivsemad teed, kuidas oma vastast mõõgaga tabada, vaid treenitakse mõõgavõitluseks vajalikke füüsilisi ja vaimseid omadusi kooskõlas range etiketiga, mille nurgakivid on enesekindlus, viisakus ja austus vastase suhtes,” tutvustas Jüristo.
Reigi (etikett – toim) on harrastuse üks põhilisi osi ning selle keerulised alused pärinevad Jaapani väga formaalsest ning stiliseeritud sotsiaalsest süsteemist.“Kendos on igaks tegevuseks ette nähtud kindlad reeglid, mille eiramine viitab puudulikule õpetusele, halvemal juhul tähendab aga tõsist solvangut. Õnneks või õnnetuseks ei too reeglite vastu eksimine tänapäeval enam kaasa samu tagajärgi mis keskaegses Jaapanis, kuid siiski on etiketi korrektne tundmine ja järgimine hädavajalik,” ütles Jüristo.
Kendosse pühendunud tegutsevad Tallinnas, Tartus ja Elvas. Kevaditi ja sügiseti toimuvad Tallinnas juba traditsiooniks saanud kendolaagrid, millest võtavad osa kendokad nii Eestist kui ka välisriikidest.Kulukas hobi
Kvaliteetne kendo täiskomplekt-varustus maksab kokku ca 500 eurot. Komplekt koosneb lisaks bambusmõõgale ka vastavast riietusest ning kaitsmetest. Kendo täisvarustust saab osta näiteks treeninglaagritest. Spetsiaalsete poodide nimistut näeb ka Eesti kendo kodulehel.
“Kõige esimeses treeningus piisab siiski kergest sportlikust riietusest nagu T-särk ja dressipüksid, jalanõusid ei kanta,” sõnas Jüristo. “Teisel korral oleks hea omada isiklikku šinaid (bambusmõõk – toim) ning pärast kolme-nelja kuud harjutamist on algaja valmis läbima esimese vööeksami, millega kaasneb ka kaitsevarustuse omandamine, nagu täisväärtuslikule kendokale kohane,” lisas treener. Kendo riietus koosneb gi'st ja hakama'st, mis maksavad sõltuvalt kvaliteedist 100–350 eurot. Kui tegu on käsitööga, võivad hinnad veel kõrgemad olla.
Kendo. Traditsiooniline Jaapani mõõgavõitluskunst, tähendab sõna-sõnalt jaapani keelest tõlgituna “mõõga teed”.Tekkis praegusel kujul umbes 200 aastat tagasi, kui harjutamise turvalisuse eesmärgil võeti tegeliku- või puumõõga asemel esimest korda kasutusele bambusmõõk šinai, mis võimaldas kaotajal mitte ainult olla näitlikuks eeskujuks teistele, vaid ka ise oma vigadest õppida.
Rünnak. Sihtpunkte neli, mis omakorda jagunevad vasakuks (hidari) ja paremaks (migi) pooleks.Iga sihtmärgi tabamus on võistlustel ühe punkti vääriline. Lubatud on löögid pähe, randmetesse ja kehasse ning torge kõrri. Korrektne sooritus (punkti vääriline): ründaja kogu meel ja keha peavad olema kooskõlas ning suunatud tabamusele, tabada tuleb mõõga esikülje ülemise kolmandikuga, ründaja peab olema täies tasakaalus ja kontrollima nii ennast kui ka vastast, ning tabamust peab saatma kiai.
Võistlusmatš. Võistlusala 9 × 11 meetrit. Kestab, kuni üks võistlejatest sooritab kaks punktiväärilist tehnikat. Ajalimiit on 5 minutit meeste- ja 3 minutit naiste- ja noortematšidel, pärast mida võidab võistleja, kellel on rohkem punkte. Viigi korral antakse lisaaeg kuni esimese punktisoorituseni.
Harjutused. Vabavõitlus ji-geiko. Kata harjutused. Kokkulepitud paariskombinatsioonid bokken’iga, mille eesmärk on õpetada korrektset ajastust, distantsi ja keskendumist. Mõnikord demonstratsioonesinemistel või väga formaalsetel puhkudel sooritatakse ka spetsiaalse teritamata metallist mõõga ehk habik’iga. Ei kanta kaitseid ja mõõk ei taba kunagi partnerit.
Šinai ehk harjutusmõõk. Tehtud neljast poleeritud bambusridvast. Konstruktsioonilt väga vetruv, mis neelab suurema osa löögi energiast – löök, mis tabab kaitsmete poolt katmata ala, võib põhjustada vorbi või sinika, ei midagi tõsisemat. Pikkus ja kaal sõltuvad kasutaja soost ja vanusest. Täiskasvanutel on lubatud maksimumpikkuseks 120 cm. Minimaalne mõõga kaal on meestel 500 grammi ning naistel 420 grammi. Šinaide valmistajad kasutavad oma mõõtühikute süsteemi, meeste suurus on 39, naistel 38.
Bogu. Kaitsed, mis koosnevad neljast osast. Kaitsevad pead, kõri, randmeid ja keha külgi – need on ainsad lubatud sihtmärgid.Kiivril ehk men’il on ovaalne kergmetallist näovõre ja umbes peopesasuurune kõrikaitse. Lubatud löögipiirkond on lagipeast 30kraadise nurga all kummagi külje suunas, kõrikaitse on ainsa lubatud torke sihtmärgiks. Tare katab puusi ja kubet, kus ei ole lubatud löögi sihtmärki. Tare’le toetub alaosaga rinnakaitse ehk do. Traditsiooniline do on tehtud 48–64 kitsast bambuslatist, mis on siis kaetud nahaga ning seejärel lakitud. Kote on paar kõrgeid kindaid, mis kaitsevad käsi ja randmeid.
Kõige kallim on kaitsevarustus
"Gi on paks pintsakulaadne rõivaese, mis on traditsiooniliselt valmistatud puuvillasest kangast. Hakama on paar pikki, seelikulaadseid ja volditud pükse, reeglina polüesterkangast või tetronist,” tutvustas Jüristo treeningvarustust.
Kõige tähtsama osa kendoka varustusest moodustab kaitsevarustus ehk bogu. “Kaitsed koosnevad neljast osast ning on mõeldud peale, kõrile, randmetele ja keha külgedele, kuna need on ainsad lubatud sihtmärgid,” selgitas Jüristo.
Kaitsevarustuse hinnad võivad jällegi varieeruda 200 eurost kuni 1500 euroni. Kui Hiinas või Koreas valmistatud kaitsevarustuse võib kätte saada 100 euroga, siis Jaapani masinõmblustega rüü eest tuleks välja käia üle 1000 euro.
“Muidugi on olemas ka käsitööna valmistatud bogu'd, kuid nende hinnad algavad sealt, kus lõppevad masintöö omad, ja võivad ulatuda kujuteldamatute summadeni,” ütles Jüristo.Jüristo sõnul ei saagi kõige kuulsamate Jaapani meistrite valmistatud varustust pelgalt raha eest osta. “Nende kliendid on ainult väga kõrge tasemega ning väga tuntud kendokad, kes ikkagi peavad mõnikord aastaid ootama, enne kui tellimuse sisse saavad anda,” rääkis Jüristo.
Samas on kvaliteetsetest materjalidest valmistatud masinõmmeldud bogu täiesti piisav ja kui regulaarselt trenni teha, peab see mõistliku hooldamise juures vastu rohkem kui 10 aastat.
Mida kogenum, seda rohkem õppidaMeelis Maalmann, Sobukai OÜ treener
Oleme ainulaadne kool – meil on esindatud kõik viis Jaapani võitluskunstide distsipliini, mitte ainult kendo. Kendo on üks loogiline osa meie tegevusest. Meil on ka ainult kendoga tegelejaid, ent alustada tuleb siiski algusest ehk aikidost, mis annab algteadmised, kendoni jõuab alles kasvades.
Me pole klassikaline kendo klubi, erineme selle poolest, et meil pole kaitsmeid. Kui spordikendos on kaitsmed peal, siis meil ollakse kimonotes, nagu teisteski distsipliinides.
Harrastajaid on meil igal aastal enam-vähem sama arv, põhituumik on algusest peale jäänud samaks. Paarkümmend inimest harrastab kendot ja kokku on 70 liiget, mõni aktiivsem, teine vähem. Kui reklaamikampaaniat ei tee, siis harrastajate arvu kasvu ma ei usu.
Trennid kui rahvaste paabel
Jüristo ütles, et Tallinna treeningutel käib lisaks kohalikele eesti ja vene taustaga harrastajatele ka inimesi Jaapanist, Hispaaniast, Indoneesiast ja Hiinast. “Aeg-ajalt satub trenni ka kendokaid mujalt maailmast – Soomest, Rootsist, Prantsusmaalt, Lätist,” tõstis Jüristo esile harrastajate kirjut seltskonda.
Ühtlasi on kendos ammune tava nii-öelda avatud uste traditsioon, mis tähendab, et kui sa oled kendoharrastaja, võid sa põhimõtteliselt igal pool uksele koputada ja trenni minna.“Meil ei ole mingeid eraldi koolkondi või muud sellist – kui sul on varustus ja sa oskad seda selga panna, siis oled üldiselt alati teretulnud,” tutvustas Jüristo muidu reeglitekeskse ala võitlusplatsivälist meeleolu.
Nagu teisteski võitluskunstides, jagunevad ka kendokad vööastmete järgi hierarhiasse: esimesele kuuele kyu-tasemele järgnevad kaheksa dan-taset, mis võrduvad muudel aladel mustade vöödega.
Vööeksamid toimuvad komisjoni ees, kes hindab kahte asja: vabavõitlust ja kata't ehk löögiseeriaid. “Seejuures eksamite sisu erinevatel tasemetel oluliselt ei muutu, vaid muutub see, mida hindajad soorituselt ootavad,” selgitas Jüristo, kes ise on tasemelt godan ehk dan-seisuse viies tase.
Võistluskunstid on nagu linn, mis ei saa kunagi valmis – mida parem oled, seda rohkem saad aru, miks ja mis eesmärgiga midagi sooritatakse, ütles võistluskunstide kooli Sobukal treener Meelis Maalmann.
Suurim võistlus, kus eestlased võistkonnana käinud on, oli 2008. aasta EM Helsingis, kus, tõsi, ei läinud väga edukalt. Välja kukuti juba alagrupiturniiril. “Samas toimub ümberkaudsetes maades ka väiksemaid turniire, kus aeg-ajalt mõni oma inimene võistlema sattub,” sõnas Jüristo.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Sport
Hetkel kuum