Vabas looduses müttamine tagab tervise

Talv hakkab küll selleks korraks otsi kokku tõmbama, ent veel on võimalik nautida uisutamist nii nagu seda tehti enne uhkeid jäähalle ja hokiväljakuid – siseveekogudel.

Scanpix Baltics OÜ juhatuse esimees Art Soonets on harrastajana ennast erinevatel spordialadel proovile pannud pikki aastaid. Sõbra kutse peale otsustas ta kord osaleda Tartu rulluisumaratonil. See oli hetk, mil Soonets sai üldse esimest korda rull­uisud alla. Tänu suusatamisele oli tal aga hea koordinatsioon ning nii mõnigi kaasvõistleja ei tahtnud uskuda, et mehel esimest korda uisk all. Üks asi viis teiseni ning varsti oli tal ka talvejääl uhamiseks mõeldud matkauisk jalas. “Selle plussiks on, et ei pea määrimise pärast muretsema ja pole tõuse. Vastutuul võib olla, aga see on mulle millegipärast alati meeldinud. Sisuliselt võivad uisud sul terve talve autos olla ja kui näed, et on jääd, siis lihtsalt lähed ja sõidad,” selgitas ta ala lihtsat loomust.

Kuna ilmastikuolud on tänavu olnud muutlikud, ei ole Soonets võrreldes eelmise aastaga just palju jääle saanud. Sõitmas meeldib talle käia seltskonnaga ning selle jaoks on tema sõnul Facebookis isegi spetsiaalne kommuun, kus tegijad üle Eesti jagavad operatiivset infot nii jääolude kui ka selle kohta, kes parajasti kuhu liikumas on. Soonetsi sõnul on seetõttu alati võimalik leida koht, kuhu mõnusale treeningule minna. Lemmikpaika mehel küll pole, aga ta ütleb, et kui satub olema eriliselt karge tali, annab üüratu avarus merejääl uisutades erilise tunde.Jääl olemine aitab gripi vastu

Kehvadele ilmaoludele ei pea Soonets isiklikult heaks alternatiiviks tänapäevaseid jäähalle, tema jaoks on olulised just värske õhk ja õues liikumine. “Sa võid istuda hantlite ja jõumasinate taga kuskil sees konditsioneeritud õhus, aga su immuunsüsteemi see ei tugevda. Küll aga teeb seda väljas muutuvates ilmaoludes treenimine, näen enda pealt – gripilained mind üldiselt ei mõjuta,” sõnas mees.

Sport on Soonetsi jaoks oluline eelkõige hea elamuse ja fiilingu saamiseks, tuima tulemust ta taga ajada ei viitsi. “Võistlemine ja saavutussport mind enam ei köida, olen selle vist nooremana orienteerumist harrastades läbi elanud,” märkis ta. Ta lisas, et sport on tegelikult üks väike osa elust ning vähemalt tema tahab ka palju muud teha ja jõuda. Sellele vaatamata kogunes mehel möödunud aastal erinevate spordialade ja matkamisega kokku muljetavaldavad 6000 kilomeetrit liikumist.

Soonets rõhutas, et sport ei pea olema üksluine rassimine, vaid selle saab enda jaoks meeldivaks elamuseks muuta, kui treenida vabas õhus ja kombineerida vastavalt oludele ja võimalustele eri spordialasid ja asukohti. “Näiteks rattaga sõites saad ju käia erinevates kohtades, näha erinevaid asju ja nautida ümbrust, näha, kuidas mõni koht on arenenud. Teinekord tuleb mõte, et oh, läheks vaataks sinna, ja lähedki, 50 kilomeetrit sihtkohta, 50 tagasi.”Kus initsiatiiv, seal mine ja laida

Möödunud aastal võttis Soonets initsiatiivi ning rajas Tartu külje alla Raadi järvele uisuraja. Selle valmistamiseks ei olnud sisuliselt vaja teha muud, kui lükata ATVga lumme mõne meetri laiune rada. Seepeale aga saadeti kirglikule uisumehele kaela keskkonnainspektsioon ning ka meedias ilmus sellest mitu artiklit.

Kokkuvõttes oli tegemist absurdse juhtumiga: menetlus lõpetati, kui üks päevaleht tema kaitseks üles astus. Soonetsi sõnul võiks sellist initsiatiivi tegelikult olla rohkem ning vajalike lubade saamise protsess oluliselt tõhusam, kuna talv on kiire kaduma. Pea igas tõmbekeskuses on mõni vee­kogu, millel saaks lihtsa vaevaga talve­sporti nautida. “Hulga lihtsam ja odavam on hoida veekogu jääd lumest vaba, mitte hakata looma suusa­radasid. Ning ma usun, et ka paljud lapse­vanemad ja lapsed eelistaksid sellisel juhul uisutamist, sest uisutamine ei vaja sugugi nii palju ettevalmistusi,” lisas ta.

Jõe ääres kasvanud OÜ Laaneproff omanik Peeter Oranen sai uisud alla juba lapsepõlves. Ta mäletab 1980. aastate kargeid talvi, mil  jää oli alati korralik ning kodukandis Jõgeval sai talv läbi hokit mängitud. Vahe­pealsetel eluetappidel seisid uisud küll varnas, ent umbes viis aastat tagasi otsustas mees hakata osalema uisuvõistlustel – põhiliseks on Peipsil korraldatav Kalevipoja uisumaraton, millest ta viimased aastad on osa võtnud. Oraneni sõnul pole ta kunagi olnud selline sportlane, kes ajaks taga tippmarke ning see on määranud ka võistlusdistantside valiku. “Pikemad distantsid nii suusatamise, jooksu kui ka uisutamise puhul on põnevamad. ­Uisutamine on selline ala, kus saab hea tempo kiirelt sisse ja nii on mõnusam teha, natuke nagu jalgrattasport,” lisas ta.Kui ilmataat kipub kiusama

Seda, et Eestis kipub tali vahel taeva jääma, tunnevad ­uisumehed muidugi omal nahalgi, teinekord ei saagi puhtalt ilmaolude tõttu uiske alla. “Võimalusi kipub väheks jääma, sel aastal olen mõne korra Adaveres käinud, aga ilmad on nii heitlikud, et pole midagi parata,” muigas mees. Oranenil on ka oma lemmikpaik, milleks praegu on Kamari paisjärv, kus möödunud aasta veebruaris ja märtsis olid väga head jääolud.

Uisutamine pole Oranenil jaoks sugugi ainus spordiala. Mees peab oma põhialaks kesk- ja pikamaajooksu, mille maratone ta samuti pidevalt väisab. Lisaks sõidab ta jalgrattaga, harrastab orienteerumist ja kanuutamist ega põlga ära muidki sportlikke tegevusi. Meeste sõnul kasutab inimene jalgrattasõidus ja uisutamises enam-vähem samu lihasgruppe, mis tähendab, et soojal ajal sadulas kogutud kilomeetrid võivad end talve tulekul uisurajal kuhjaga ära tasuda.

Uisutamine on nagu jalgrattasõit – kes korra asja ära õppinud, sel meelest ei lähe.Soonetsi ja Oraneni sõnul pole uisutamine keeruline ega suurt tehnilist oskust nõudev ala, mis eeldaks tingimata treeneri valvsat pilku. Kellel suusatamisest uisusamm selge, sellel on jääl lihtsam. Kui samm juba selge, on see meeste hinnangul nagu jalgrattasõit – kes korra ära õpib, sel meelest ei lähe. Soonets lisas, et võimalusel võiks treenimiseks mõne sõbra või seltskonnaga ühineda, kuna seltsis on alati mõnusam. Kui alguses ei tea, millist uisku valida, võiks katsetada erinevaid. Kuna õnnetusi võib ikka ette tulla, soovitab Oranen alustades kasutada ka lihtsamat kiivrit.

“Peame ju järve jagama kalameestega, kes lahkudes tihti ei aja oma “ussiauke” kinni, need võivad uisutajale ebameeldiva üllatuse tuua, või on vahest mõni pudelike jäänud laokile,” selgitas Soonets.

Järvedel liuglemiseks tasub eelistada matkauiske, mis erinevad oluliselt tavalisest hoki- või iluuisust. Võimalik on osta nii selliseid, mis kinnitatakse rihmadega matkasaabaste alla, kui ka lihtsalt uisuterasid, millele lisatakse suusasaabas vastava klambri või sideme abil.

Ehkki Viljandi maakonna ja Eesti Uisuliidu kalendrisse on eelolev pühapäev broneeritud kuuenda Mulgi uisumaratoni tarvis, pole seda plaanis sel päeval pidada. Uisupeo korraldamise mõtet pole siiski maha maetud. Kalevipoja uisumaraton, mis leiab aset Peipsi järvel, algusega Kasepäält, oleks järjekorras juba seitsmes.

Nii Soonets kui ka Oranen kavatsevad võimalusel osaleda.“Eks see üks rahvavõistluste positiivseid külgi olegi, et saab pundis möllata, mis annab väikese lõbusa nüansi juurde. Tavaliselt on suhtumine väga sõbralik, jalga taha panema ei hakata ja kõik aitavad üksteist, kui vaja,” meenutas Oranen. Ta lisas, et kui ilm osutub eriti ilusaks või on olnud pikalt külm, on osalejaid päris palju. Mõõtu võetakse 10 ja 30 km distantsil, nende kõrval on võimalik osaleda 5 km uisumatkal või jalgsimatkal.