Wall Streeti palgatšekist loobunud on õnnelikud

„Sa saad Morgan Stanley'st lahkuda vaid üks kord.“ Nii ütles mulle minu endine ülemus, kui ma avaldasin soovi 1999. aastal pangast lahkuda. Huvitav, kas panga finantsjuht Ruth Porat kuulis samu sõnu, kui teatas, et suundub Google'isse? Kas teda üldse huvitaks?

Taolise Wall Streeti hirmutaktika tõttu ei ole töötajad julgenud kõrge stressitaseme, kuid suure palgaga töökohast loobuda. Iseseisvalt ettevõtlusega tegelemiseks on viimasel ajal paljud Wall Streetilt lahkunud ning ei ole kuulda, et keegi oleks sinna naasnud.

Ma ei ole kunagi kahetsenud, et ma Wall Streetilt ära läksin. Ma otsustasin paari töölt lahkunud kolleegiga rääkida ja uurida välja, kas nad kahetsevad oma otsust.

Mõned inimesed, kellega ma rääkisin, otsustasid suunduda Silicon Valley'sse. Peamiselt otsustasid inimesed alustada uut karjääri või võtsid omale mingi uue väljakutse. Nad suundusid Quanticosse, liitusid FBI-ga, kandideerisid linnapeaks, hakkasid keskkoolis õpetajaks, alustasid luksusautode müügiga, töötasid turunduses, kirjutasid raamatuid või lõid uued ettevõtteid.

Mis on nendel kõigil ühist? Nad on kõik praegu palju õnnelikumad.

Kuidas nad seda tegid?

Kui sa küsid Wall Streeti professionaalilt, kuidas nad miljonidollarilisi otsuseid vastu võtavad, ütlevad nad, et see on kombinatsioon uurimistööst, analüüsist ja instinktidest. Töölt lahkumise põhjus oli aga kõigil ühine: sisetunne.

Mõned lahkusid selleks, et oma kirge järgida. Teistel oli üksluisest tööst villand ja nad tahtsid uut väljakutset. Mõned tahtsid oma elu lihtsalt paremaks muuta.

„Ma ei tunne töötundidest puudust, see on kindel!“ ütles Jonah, kes töötas Wall Streetil analüütikuna. „Ma ei tööta enam raskelt, vaid targemalt.“

„Ma lahkusin selleks, et õnne otsida. Kui äri muutus ja ametipost oli tähtsam kui indiviid, siis ma ei suutnud enam tuuleveskitega võidelda,“ ütles Nelly D. Ta oli 15 aastat professionaalne aktsiakaupleja. Ta on kauplemisest eemal olnud juba mitu aastat ning proovib kätt ettevõtluses. Ta ehitab Hamptonis hooajalist kalaturgu ja on liitunud eluaegse sõbra juveeliettevõttega, kus tegeleb turunduse ja müügiga.

Erin Duffy loobus oma karjäärist intresside müügis, et hakata kirjanikuks. Tema esimest raamatut „Bond Girl“ on iseloomustatud kui „„The Devil Wears Prada" kohtub Wall Streetiga“.

„Ma jõudsin oma elus punkti, kus ma tundsin, et ma ei muutnud midagi, ma oleks seda tööd teinud veel 20 aastat ja ma ei tahtnud seda,“ ütles Duffy. „Ma tahtsin tasakaalu. Ma tahtsin rohkem paindlikkust. Ma tahtsin, et hommikul ärgates on tööle minek rõõm.“

Mitte keegi ei kahetsenud Wall Streetil veedetud aastaid. Nad on tänulikud – nagu minagi. Nad tunnevad, et sealt saadud kogemused on andnud neile uutel töökohtadel konkurentsieelise.

„Ma olen õppinud, kuidas kõrge stressiga tööd teha ja hoida oma vabandused endale,“ ütles Michael, kes oli Wall Streetil võlakirjade müüja. Praegu tegeleb ta Philadelphias luksusautode müügiga. „Wall Street oli minu jaoks parim treening maailmas,“ ütles ta. „Mulle meeldib see, mida ma praegu teen. See on veidike nagu pereäri.“

Minu sõber, kes suundub FBIsse, ütles, et on alati tahtnud seda teha. Ta oli seda mitmeid kordi välja öelnud ja otsustas selle lõpuks ka teoks teha.

Aga raha? Kas nad ei igatse suurt palgatšekki ja iga-aastaseid boonuseid? Kas nad kunagi tundsid – kui tsiteerida Wall Streetil levinud ütlust –, et nad loobusid oma positsioonist liiga kiiresti ja jätsid raha lauale?

Vaatamata alguses tekkinud hirmule ütlesid kõik, kellega ma rääkisin, et rahaliselt tunnevad nad ennast hästi.

„Parim asi raha juures on see, kui sa ei pea raha pärast muretsema,“ ütles endine rahahaldur Nathaniel. „Raha on veidi vähem, aga ma saan ilma suure palgatšekita ka väga hästi hakkama.“

Arusaadavalt tundsid paljud ka osadest Wall Streeti omapäradest puudust.

„Mulle meeldis konstante, aga kurnav tegevus. See ei olnud minu jaoks parim, aga Wall Street õpetas mulle, kuidas pidevalt mõelda nagu oportunist. Sealt pärinenud mõtteviise kasutan praegu ka oma töös,“ ütles endine kaupleja Max Kabat, kes praegu juhib goodDogi turundusagentuuri.

Mulle meeldis Wall Streetil töötada, aga puudust ma sellest ei tunne. Kogu aeg oli vaja midagi teha ja keskenduda. See oli raske, aga see tegi mind ka paremaks töötajaks. Mingil määral tegi see mind ka paremaks inimeseks. Ma tundsin iga päev, et ma tahan võistelda. Mulle meeldisid ka sealsed inimesed – nad olid lahedad, humoorikad, targad ja talendikad.

Seega – kui sa leiad ennast tegevdirektoriga konverentsiruumis ja üritad töölt lahkuda. Ära nihele oma toolil, kui nad sulle ütlevad, et sa saad lahkuda vaid korra. Ühest korrast võib vabalt piisata.