Vabalt
Äripäev
13. august 2016 kell 8:30

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Need on maailma kõige igavamad tööd

Kunagi ei tea, kui igav võib tööl olla.Foto: PantherMedia/Scanpix

Kumb tundub õudsem – kas iga päev mulda kandikule korjata või prilliklaasidele kleepse kleepida? Mõlema töö tegijad on pidanud seda maailma kõige igavamaks tööks.

Mõni kuu tagasi ilmus uudis prantslasest, kes kaebas tööandja kohtusse igava töö pärast. Frederic Desnardi jaoks oli 80 000 eurose aastapalgaga juhtiv töökoht parfüümiäris sedavõrd igav, et muutis ta „professionaalseks zombiks“.

Seepeale uuris BBC oma lugejatelt, millised on kõige igavamad tööd, mida nad on pidanud tegema. Siin on mõned näited maailma kõige igavamatest töödest.

Toidutööstus

Üks vastaja pidi terve suve testima külmutatud herneste temperatuuri. „Nägin unes ka lõputuid roheliste pallide jõgesid,“ kirjutas Jane.

Teise vastaja õde töötas suvel Prantsusmaal ühes farmis, kus ta pidi viskama väikestes kogustes mulda kandikutele, kus olid mahekartulid. Kartulid pidid minema supermarketitesse ja muld oli mõeldud ilmselt selleks, et need paistaksid eriti looduslikud.

Lugejal nimega Mark oli tudengina suvetöö, kus ta pidi öö läbi, 12 tundi jutti pigistama plastmassist piimapudeleid, et kontrollida ega need ei leki. „Kui mõni lekkis, siis sa haisesid kojuminemise ajaks hapupiima järele,“ kirjeldas ta.

Eriti nüri töö tundus olevat Jude’il, kes pidi müslibatoone lahti pakkima suurtest kastidest ja seejärel ümber pakkima väiksematesse kastidesse.

Lugeja Maria rääkis oma kogemusest sealiha kraapimise tehases. Tema ülesanne oli 12 tundi päevas jälgida konveierilindil mööduvaid lihatükke, et leida selliseid, millel olid pärast küpsetamist karvad külge jäänud. Ta pidi sellised tükid uuesti küpsetamisele saatma, et karvad maha tuleks. „Ma lahkusin pärast kahte nädalat ega ole sellest ajast saadik sealiha söönud,“ kirjutas Maria.

Veidrad töökohad

„Ma pidin poleerima väikeseid lakitud puidutükke, mis olid mõeldud laevamudelitele pudelis. Pidasin vastu kaks päeva,“ rääkis Ken oma igavaimast tööst.

Lugeja Simon pidi suvel patrullima ühe kanali kaldal ja jälgima, et inimesed sisse ei kukuks. Probleem oli aga selles, et kanal oli kuivanud, põhjas oli üksnes paarisentimeetrine kiht vett. Pärast seda töötas ta tehases, kus pidi eemaldama lamendatud pappkastidelt teipi.

Garry kirjeldas, kuidas ta sai kunagi agentuuri kaudu kaheks nädalaks töö, kus ta pidi prilliklaasidele silte kleepima, et need saaks prillipoes välja panna. Kleepsud tuli kleepida vasaku klaasi mõlemale poolele ja need pidid olema ideaalselt kohakuti, vastasel juhul tuli kleepsud maha koorida ja uuesti proovida. „Kahjuks olin sedavõrd tubli, et mul paluti jääda veel kaheks nädalaks,“ meenutas ta.

Tootmisliinil

Üks lugeja rääkis oma suvetööst vitamiinitablettide tehases. „Ma pidin istuma konveierilindi ääres ja terve päeva korjama välja katkisi tablette. Rohelisi tablette punaselt lindilt,“ kirjeldas James. „Öösiti panin silmad kinni ja nägin rohelisi tablette mööda hõljumas.“ Kolme nädala pärast ülendati ta õnneks pulbrisegaja juurde.

BBC üleskutsele vastanud Steven töötas tudengina öösiti plastitehases, kus ta tootis sadade viisi Frankensteini päid. „Igavus oli nii suur ja kuuma plastiku hais nii halb, et ma ei suuda siiamaani plasttopsidest juua,“ ütles ta.

Toby tööülesanne oli teha spiraale, mis hoiavad kalendreid koos. Ta tegi neid tuhandete viisi igal ööl. „Ükskord mind pandi masina taha, mis valmistas neid konksuga traadijuppe, mille abil saab kalendri üles riputada. See oli alles meeldejääv öö,“ meenutas ta.

Kontoritöö

„Veetsin kunagi kuus kuud klammerdades iga päev 400 aruannet,“ kirjutas Suzy. „Lihtsalt klammerdasin, iga päev. See oli üks minu paljudest igavatest töökohtadest.“

Vastukaaluks eelmisele kirjutajale leidus ka üks vastaja – Mari – kes sai ajutise töö, kus ta pidi paberitest klambreid välja korjama. Ta pidas vastu ainult ühe hommiku.

Jon palgati kunagi suvetööle, kus ta pidi olema „keegi, kellega rääkida“. Töökoht asus väikeses arhitektuurifirmas, kus oli ainult kolm töötajat. Joni pärimise peale öeldi talle, et neil oli vaja värskenduseks uut nägu, kellega rääkida ja ideid arutada.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.