Restoranitest: Elagu Ülo!

Statistikaameti nimede andmebaasi järgi on kodanik Ülo keskmiselt 66aastane ja absoluutselt ajast maas – vähemalt 14 aastat pole keegi seda nime oma lapsele pannud (kuigi ühele siiski vist hiljuti olevat pandud, nagu kuulsin). Nii et Ülo kuulub samasse ea- ja ilmselt ka maitseklassi telepurgist tuttavaks saanud onu Heinoga – restoraniomanikud peavad olema endas väga kindlad, kui julgevad oma söögikohale sellise nime panna. „Meil hakkas ilusast nimest ja üldse Ülodest kahju ning tegime täiesti uue ja kaasaegse Ülo.“ Nii või umbes nii põhjendas nimevalikut Ülo ettekandja.

Kalamaja Ülo ongi täielikult kaasaegne, seda nii sisekujunduse, formaalsustevaba suhtlusstiili, aga eriti menüü poolest. Loomulikult on kaasaegsel Ülol tavalisest suurem huvi taimetoidu vastu, aga see läheb tema puhul isegi nii kaugele, et menüüs on tavapärane roogade esitlus keeratud pea peale: liha- ja kalaroogasid tuleb otsida omaette jaotusest, kõik muu on vege või vegan.

Lihasööjaid mingil moel taga ei kiusata ega peeta nende eelistusi sugugi teisejärguliseks. Valisin liharoogadest kõike võimsama ja lihasema lamba ristluutüki (valikus on veel veise taco ja kanamaksapasteet) ja võin kinnitada, et taimetoidukalduvustega restoranis suhtutakse ka lihasse täie tõsidusega: roog oli külluslik ja täis põnevaid maitseid. Kalasööjatel on valida tiigerkrevettide ja praetud koha vahel, mõlemad samuti väga hoolega disainitud ja perfektse teostusega.

Taimsetest roogadest täie ülevaate saamiseks tuleb Ülot külastada rohkem kui kord-paar, valik on rikkalik ja põnev. Friikad, mida pärast tänavatoidu jõudmist restoranidesse ajaga kaasas käivate söögikohtade menüüdes järjest rohkem võib kohata, on kohal ka Ülos, aga mitte tavalisest kartulist, vaid maguskartulist tehtutena. Lisandiks aga – vähemalt sama trendikas kimchi. Nii et põhimõtteliselt praekartul hapukapsaga, aga uuel moel. Ka tavaline roheline salat oli Ülol ootamatult värskelt välja kukkunud, koosnedes põhiliselt spinatist, mündist ja koriandrist, millele lisas maitset meeldivalt magushapu mangokaste.

Viimasena lauale toodud ebaküdoonia koorekreem koos kummelibeseega oli vägagi üllatav kombinatsioon – seostub ju kummel rohkem apteegi kui restoraniga ja neid peakokkasid, kes seda on julgenud ja ka osanud kasutada, on seni olnud vaid üksikuid. Kummeli leebe magusus tasakaalustas ägedat ebaküdooniat kõige paremal moel, lisaks häälestas ka teisi koduseid lõhnataimi kõrgemalt hindama, nii et pärast einet koju jalutades mõjus pärnaõite aroom toiduelamuse jätkuna.

Kuigi restoran on tegutsenud alles mõni kuu, on nii toidus kui teeninduses tunda professionaalsust, milleni mõnes kohas ei jõuta ka aastakümnete jooksul. Ülo kööki juhib noor, aga juba nime teinud Johannes Hõimoja ning ka teenindaja juhtus olema erakordselt meeldiv.