Kadri Paas • 12. veebruar 2010 • 12 min
Jaga lugu:

Allar Jõks: JOKKi saatku alati MOKK

Endine õiguskantsler Allar Jõks ütleb, et seni, kuni parteide noorteorganisatsioonid kujundavad üha uusi JOKK-kultuuri esindajaid, ei ole lootustki, et katkeksid R-või K-skeemid ning ühiskonnas tekiks olulistel teemadel sisuline arutelu.

Praegu Soraineni õigusbüroos advokaadileiba teeniv Allar Jõks leidis Äripäeva jaoks aega esmaspäeval.

Mis vahe on õigus-ja seaduskuulekal käitumisel?

Kaks juristi lähevad Gruusias restorani. Mõlemal on pudel tšatšat (viinamarjapuskar - toim.) põues. Tuleb ettekandja ja ütleb: „Kuulge, näete siia seina peale on kirjutatud, et oma jookidega ei tohi restorani tulla!“ Mida tegid juristid? Vahetasid pudelid omavahel ära. Kas see käitumine oli seaduskuulekas? Jah, sest nad ei tarbinud enam oma jooke. Kui küsime, kas see oli õiguskuulekas käitumine, siis mõistame, et nii see ei olnud.

Äripäev kasutas esmakordselt JOKK-terminit 2006. aastal ühes märtsikuu juhtkirjas. Korduvalt varem oli juriidilisest korrektsusest rääkinud toonane justiitsminister Rein Lang seoses Keila-Joa majatehingutega. Kas see on mingi Eesti eripära, et JOKK-kultuur siin aastast-aastasse üha enam vohab?

Neis riikides, kus mina olen töötanud nagu Gruusia ja Moldaavia, levib see sama mõnusalt kui Eestis. Ma ei tea, kas see on võrdlus, mis Eestile peaks au tegema. Kas JOKK-kultuur ilmutab kadumise märke? Ei, sest Eesti poliitiline eliit toodab JOKK-kultuuri pidevalt juurde.

Kas seepärast, et eliit ei vahetu või seetõttu, et pealekasvav veri on ka „jokistunud“?

Just, uus veri kasvab sealtsamast välja samade väärtushinnangutega. Selleks, et olla poliitiliselt edukas, pead käituma nii nagu…

Hundid karjas uluvad?

Täpselt nii. Tihtipeale õigustatakse oma käitumist sellega, et seadus ei keela otsesõnu. Ja kui seaduses on lünk, siis seda kasutamata ei jäeta. Eestis ei ole mitte õigusnormide puudus, vaid normide südamega ja mõttega tõlgendamise defitsiit.

Poliitiline ja JOKK-kultuur muutub siis, kui surve teatud muudatuste läbisurumiseks ei tule mitte ainult erakonna toetajalt ja sponsorilt, vaid kuskilt mujalt.

Nii?

Parteide noorteorganisatsioonid toodavad JOKK-kultuuri pidevalt juurde. Kui minu jaoks esimeses riigikogus 2001. aastal enamus riigikogu liikmeid mõtlesid ja julgesid enda mõtteid ka väljendada…

Iseseisvalt mõtlesid?

Jah, siis 2003-2007 riigikogus enamus mõtlesid, aga ei julgenud seda enam välja öelda. Praeguses riigikogu koosseisus on aga enamus saadikuid selliseid, kes aga vajutavad ainult nuppu.

Taandareng?

Nii ei saa ka öelda. Sõltub, mis küljest vaadata.

Mis põhjusel nende aastate jooksul see nn taandareng on toimunud?

Kasutaksin sõna poliitiline lodevus, kombelõtvus. Me võime ükskõik, mida teha! Kasutame valimiskampaanias maksumaksja raha. Keegi ei kontrolli. Kasutame erakonna rahastamisel natukene hämaraid skeeme. Mitte keegi ju ei kontrolli. Olen korduvalt küsinud, kes on Eestis erakondade rahastamise kontrollivedur, kes? See on Äripäev!

Ja Eesti Ekspress.

Jah, mõnevõrra. Aga kas liikluskultuuri on võimalik näiteks Tallinn-Tartu mnt võimalik muuta usuga, et ehk läheb paremaks? Ei ole! Kas maksumaksmise kultuuri on võimalik muuta efektiivse kontrollita? Väidan, et ei ole. Ja siis loodetakse, et erakondade rahastamine toimib ainult ajakirjanduse kontrollimisel ausalt ja läbipaistvalt…

Tegin intervjuu riigi peaprokuröri Norman Aasaga. Aas ütles, et nn R-skeemi puhul ei olnud mõtet algatada kriminaalasja, sest see ei oleks niikuinii kohtusse jõudnud. Kust jurist teab enne materjalidega tutvumist, kas ja milline perspektiiv kaasusel on?

Ütleme nii, et teatud juhtudel on võimalik prognoosida, milline on ühe või teise kohtuasja perspektiiv. Samas, kui ei proovi, siis ka ei tea. Sel juhul ei ole võimalik ka pretsedenti luua. Kuidas me teame, mis võib olla karbi sees kui me ei ürita seda avada?

Minu jaoks on aastate jooksul jäänud vägagi arusaamatuks, miks ei ole seni Eestis ühtki erakondade rahastamise uurimiseks algatatud kriminaalasja. Iga valimiskampaania ajal näeme väga erinevaid, huvitavaid skeeme, mille kohta me ei saa öelda, kas need on legaalsed, sest puudub õiguslik hinnang.

Prokuratuur on kohtusse saatnud Eesti esimese turumanipulatsiooni juhtumi (Jõks on süüdistuse saanud Toomas Tooli kaitsja – toim.). Väidan, et esiteks ei ole prokuratuuril piisavalt argumente võimaliku turumanipulatsiooni tõendamiseks, aga teiseks…

Prokuratuur testib minu arvates antud asja kohtusse viies, kas sellistele argumentidele toetudes on võimalik turumanipulatsiooni tõendada. Samas, miks ei võiks prokuratuur nn R-skeeme ja K-skeeme uurida ja kohtusse viia? Testida, kas rahastamisskeemide tõendid kannavad?

Kas R-skeemi uurimiseks võinuks kriminaalmenetluse algatada?

Jah, minu hinnangul oli selle juhtumi puhul vähemalt kriminaalmenetluse algatamiseks vajalikud tunnused olemas. Mida kohus oleks öelnud, ei ole minul võimalik öelda. Aga seda asja oleks võinud uurida, sest see oleks andnud ka ühiskonnale teatud signaali.

Meil tegelikult puudub ühiskonnas võimuorgan, kes annaks poliitikutele tagasisidet sama jõuliselt nagu Finantsinspektsioon pankadele. See, mida teete, võib olla vale! Kui signaale ei anta, siis vohab jõudsalt lodevus ja kõikelubatavuse tunne.

Üks prokurör ütles mulle hiljuti samateemalise vestluse käigus, et JOKK kui selline on sisuliselt väga hea, sest kui asi ei oleks JOKK, peaks ta haarama karistusseadustiku järele ja võimalikule kuriteole hakkama paragrahvi külge pookima. Teine küsimus on, kas JOKK- skeemitajad annavad ühiskonnas üles kerkinud küsimustele asjakohased vastused või piirduvad juriidilisele korrektsusele viitamisega.

Ega JOKK-kultuur ei ole tõepoolest paha iseenesest, aga tooksin siia kõrvale veel ühe väljendi – M.O.K.K. ehk moraalselt on kõik korras. Need kaks asja peavad koos olema. Nii kui moraal seadusetekstist lahutatakse, jääbki ainult paljas seadusepügal.

Kas JOKK-i ja MOKK-i on üldse võimalik ühildada?

Arvan, et on küll. See on ju põhiseaduses kirjas.

Põhiseaduses on mitmeid väga mõistlikke aspekte kirjas, mida igapäevases elus ei järgita.

Jah, aga ega meie põhiseadus ei ole ju pelgalt paberitükk. Pean talumatuks, kui poliitiline otsustusprotsess on jätkuvalt läbipaistmatu.

Tooge üks näide!

Elektrituruseaduse muudatused, mis viidi viimasel hetkel eelnõusse sisse ja mille poolt riigikogulased usinalt hääletasid. Te võite öelda, et olen antud vaidluses Fortumi esindaja. Jumala õige, ma ei varjagi seda. Kuid ma olen kogu aeg olnud põhimõtteliselt vastu  riigiõigusliku tava juurdumisele, kus viimasel hetkel viiakse eelnõusse sisse olulised muudatused.

Õiguskantslerina kritiseerisin 2007. aastal riigikogu elektrituruseaduse muudatuste eest, mis ei olnud põhjendatud ja läbipaistvad. Neid ei põhjendata, nende üle ei teki diskussiooni, neid ei arutata läbi.. Arvan, et enamus muudatusettepanekud esitanud fraktsiooni (Jõks mõtleb reformierakonda – toim.) liikmetest, ei saanud aru, millest jutt käis.

Nende ülesanne oli ainult nuppu vajutada. Kui sellisel kujul hakatakse seadusi vastu võtma, siis see tekitab kahtlusi. Järelikult pidi neis muudatustes olema häbiväärseid aspekte, mille ilmnemist arutelude käigus taheti vältida. Seaduseelnõude menetluse läbipaistvus ja avatus on ainus võimalus vältimaks poliitilist korruptsiooni.

Kas läbipaistmatus mõjutab ka Eesti üldist mainet?

Rahvusvaheline juhtimise arendamise instituudi (IMD) konkurentsivõime aastaraamat märgib, et Eesti on 2009. aasta jooksul langenud 23. kohalt 35. kohale olles selle tulemusega tähelepanuväärseim langeja.

Langust näitavad ka Maailmapanga koostatav riikide võrdlus Doing Business ja Maailma Majandusfoorumi koostatav Global Competiteveness Report.

Kui välisinvestor ei saa aru, kuidas Eestis otsustusprotsess toimub, see ei ole tema jaoks piisavalt avatud ja läbipaistev, siis ta siia investeeri.

Riigikogus on 101 liiget. Kuigi ütlete, et suurem osa neist ei ole võimelised iseseisvalt mõtlema…

No mitte päris nii, aga…

…, suurem osa neist on siiski vastutustundlikud inimesed.

Usutavasti, jah.

Millest siis ikkagi olukord, et enda küsimusi tekitavast käitumisest ei olda valmis ka tagantjärgi rääkima, selgitusi andma? On see liigne sponsorite lõa otsas rippumine?

Mitte alati, aga erinevate lobbygruppide mõju Eesti seadusloomele ei tohiks alahinnata.

Kui jõuline see on? Mis on selle hind?

Poliitiline otsustusprotsess muutub läbipaistmatuks. Eesti ettevõtluskeskkond muutub vähem sõbralikumaks ja veetlevamaks investoritele. Halbade seadustega ei ole võimalik luua head ettevõtluskliimat.

Aga ma ometi ei usu, et 101 riigikogulast igal hommikul mõtlevad, kuidas käesoleval päeval jälle Eestile „ära teha“.

Ei, kuid napp erakonna sisedemokraatia on mõtlemise ja kaalumise asendanud nupulevajutamisega.

Võib-olla suurem osa ei loegi kunagi eelnõusid ega muudatusettepanekuid läbi?

Minu õiguskantsleri kogemus ajast, kui erinevates õigusküsimustes riigikogu komisjonides või suures saalis esinemas käisin, näitas seda, et paljudele parlamendiliikmetele oli täiesti (rõhutab sõna – toim.) ükskõik, mida neile rääkisin.

Nad vaatasid sellise tühja kalapilguga mulle otsa ja ma mõistsin, et neil on absoluutselt ükskõik. Samas oli saadikuid, kes olid alati kõik materjalid põhjalikult läbi töötanud, aga see oli suur vähemus.

Kas Te toona olles õiguskantsler märkasite mõnikord riigikogus, et täiesti mõistlik ja mõtlemisvõimeline inimene, kaitseb üht või teist absoluutselt ebamõistlikku muudatusettepanekut või eelnõu harvanähtavalt järjekindlalt?

(Mõtleb pikalt) Mul ei ole enam konkreetseid juhtumeid meeles, aga teinekord oli näha küll, et mõne erakonna kas valimislubadus või rahastajatele antud lubadus nõudis konkreetse seaduse vastuvõtmist või muutmist. Ükskõik, mis hinnaga.

Eesti häda on ju tegelikult see, et meil ei toimu sisuliselt üldse avalikku diskussiooni olulistel teemadel. Miks, sest võimulolijatele ei ole avalik arutelu tihtipeale kasulik. Võimulolijatega ei saa diskuteerida, sest tavapäraselt öeldakse: seda probleemi ei ole olemas; kui eksisteerib, siis seda ei ole võimalik lahendada…

„Te olete valesti aru saanud,“ öeldakse ka.

Just, teil on valed andmed. Mul on siin 13 lehekülge andmeid! Olete kõigest valesti aru saanud! (Jõks imiteerib paberitega vehkides ärritunud pahurat poliitikut – toim.)

Statistika...

Täpselt! Statistika maksab! Ma võiksin tuua näidetena hulgaliselt statistikat, mis Eestit oluliselt paremas valguses näitab. Kardan, et seetõttu jäämegi poliitikutelt ausaid ja siiraid selgitusi ning argumente päris kauaks ootama.

Järjekordsed parlamendivalimised on tulemas. On Teiega juba ühendust võetud ja parteipiletit pakutud?

Oh õudust… Ei taha nende valimiste peale mõeldagi (naeratab). Praegu on mu taskud pakkumistest tühjad. Näete, mitte ühtegi pakkumist ei ole! (keerab muiates pintsakutaskud pahupidi).

Aga ma valetaksin teile, kui ütleksin, et mitte midagi mitte kunagi ei ole pakutud. On. Peaaegu kõik erakonnad on kohta valimisnimekirjas pakkunud.

Teate, mis on kõige jälestusväärsem asi minu jaoks? (Pikk paus) Mul oleks emotsionaalselt raske olla vähenõudlikule valijale meelepärane, sest peaksin siis tegema kõike seda, mida teevad need, kes on valimistel edukad.

Jagaksite Vabaduse platsi trollipeatuses pirukaid ja teed…

See on pisiasi! Rääkida mingisugust rumalat juttu, anda lolle lubadusi, mille puhul on teada, et neid ei hakata kunagi täitma. Kasutada valija teadmatust ära…

Aga ega meil ei ole ju illusioone, et 2011. aasta riigikogu valimiste eel ei anta lolle lubadusi ega kasutata valijaid ära?

Jah…

Või usute, et 2011. aasta valimised tulevad realistlikumate lubadustega?

Usun, et 2011. aasta valimised tulevad veelgi rohkem valijate tarkust alahindavad.

Lubadused on veelgi naiivsemad?

Jah. Seni, kuni valijad konksu alla neelavad, ei saa ka kedagi süüdistada. Partei saab ju enda antud lubadusi ellu viia ainult siis, kui parlamendis on piisavalt kohti.

Jaga lugu:
Seotud lood
Kõik seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt