Riigivõla söövad jooksvad kulud

Kui veel 2011. aastal oli valitsussektori koondvõlg alla ühe miljardi, siis mullu lähenes juba kahele miljardile eurole. Teisisiõnu, oleme kõigest kahe aastaga ligi miljard eurot juurde laenanud.

Seejuures veavad kasvu eelkõige kohalikud omavalitsused. Kui valitsemissektori konsolideeritud võlg kasvas mullu 10,3 protsenti, siis kohalike omavalitsuste üldine võlatase kasvas aastaga peaaegu viiendiku võrra.

Võlga iseenesest ei pea kartma. Küll aga on ohumärk, kui võlgu kulub investeeringute asemel jooksvate kulude katteks. Suurtest ja ühiskonnale olulistest projektidest pole kuulda kippu ega kõppu, aga võlg aina kasvab. Selles kontekstis on pehmelt öeldes kummaline, et valitsus tõrjub debatti võla üle.

Nii pole fookuses ühtki suurprojekti, kuhu investeerida. Eesmärki, mis oleks ühiskonnale kasulik ja tõmbaks ühtlasi ka majanduse käima. Pigem kõlavad vastassuunda kalduvad ideed stiilis sularaha igasse talusse ja vald igasse külasse. Samal ajal on tegemata või pooleli haldus-, haridus- ja haiglareform. Ehitamata Tartu maantee ja Saaremaa sild. Aga võlg üha kasvab. Kuhu see raha kulub?

Laualt maas on ka arutelu võimalike võlakirjade üle, olgu riigi- või omavalitsuste tasemel, kuigi see looks rööbiti investeerimisele võimaluse ka kodanikel panustada hoiusel kasutult seisvaid eurosid Eesti kasvu. Võlakasvu pole seegi jäik seisukoht pidurdanud.

Tõsi, valitsus on lubanud viia eelarve tuleval valimisaastal struktuursesse tasakaalu. Puudub vaid selgitus, mis kasu sellest on, kui nominaalselt võlg ikka kasvab ning paremaks midagi ei muutu. Kui lähtuda loogikast, et kidumisel pumpa majandusse raha ja kuumenemisel keera kraanid kinni, oleme endiselt valel kursil. Õigemini triivime laisalt hoovusega kaasa.