27. mai 2015 kell 7:00

Jah-inimene saavutab edu

Spendrups Bryggeri juht Jens Spendrup.  Foto: Raul Mee

Iga eduka organisatsiooni juures on keegi, kellel on väga head juhivõimed, ja iga probleemi taga on alati kehv juht, leiab Rootsi õllepruul Jens Spendrup.

Olla hea juht tähendab olla motiveeritud, teha rasket tööd ja võtta omakorda tööle parimaid ning neid motiveerida.

Juhtimises on suur hulk psühholoogiat. Kujutlege edukat dirigenti, kes seisab ise, häält tegemata, oma orkestri ees, kes temast juhindub ja inspiratsiooni ammutab. Samamoodi peab ka ettevõtte juht teisi inspireerima, mitte tootmist juhtima.

Kui ma 1960ndatel äriga alustasin, siis ei peetud motiveerimist oluliseks: inimesed käisid tööl palga pärast. Kuid nüüd elame turvalisemas ühiskonnas, kus noored ootavad palgast enamat. Nad ootavad, et neil oleks vabadus ja vastutus teha asju omal moel.

Just nii kohtles mind mu isa, minu kunagine ülemus. See sobis mulle ja sellest ajast peale olen kohelnud samamoodi ka oma töötajaid. Käskudest palju motiveerivam on vabadus teha oma tööd nii, nagu sulle sobib.

Olen alati öelnud oma juhtidele: te ei pea minu nõu küsima ega mulle endastmõistetavusi selgitama. Kui teie sisehääl ütleb, et otsus on õige, siis tehke see ära! Kui teil on kõhklusi, siis tulge minu juurde ja ma olen hea ülemus, kes teid kuulab. Üks minu moto kõlab: kui sa tead, mida tegema peab, siis tee seda. Kui sa ei tea, mida teha, siis teeme seda koos.Jah või ei

Üks küsimus, mida ma tööintervjuudel juhtidelt küsin, kõlab: kas sa oled jah- või ei-inimene? Jagan inimesed kahte gruppi: nendeks, kes ütlevad „ei“, ja nendeks, kes ütlevad „jah“. Ei-inimestel pole aega teisi kuulata, nad juba teavad kõike ja ajavad sõrad vastu, kui neile uusi ettepanekuid tehakse ja võimalusi pakutakse. Jah-inimesed on avatud meeltega ja neid huvitab teiste jutt.

Olen veendunud, et jah-inimestel on elus rohkem võimalusi ja õnne, sest mida rohkem sa teisi inimesi kuulad, seda rohkem võimalusi sinu jaoks avaneb. Enamik asju, millest on saanud minu õlletööstuse arengu nurgakivid, on alguse saanud juhuslike seikade ja kohtumistena. Minu pereettevõtet pole kujundanud suured plaanid ja strateegiad, vaid kokkusattumused. Näiteks minu 20aastane koostöö Löwenbräuga algas sünnipäevapeol. Mariestads, minu edukaim preemiumõlu Rootsis, sündis ühe Nigeeria kohaliku kuninga tellimusel, kui ma 1960ndate keskel õlut Nigeeriasse müüsin.

Mis hoidis mind Spendrupsis 46 aastat – 8 aastat raamatupidamises, 35 aastat tegevjuhina ja 3 aastat nõukogu esimehena? Kriisidest ja raskusest hoolimata ei mõelnud ma kunagi lahkumisele. Olin täielikult pühendunud ja motiveeritud.

Asi oli selles, et minu isa andis mulle kohe 1968. aastal ettevõttesse tulles vastutuse ja vabaduse teha tööd nii, nagu mina seda heaks pidasin. Juba mõne kuuga sain selgeks, mida tegelikult tähendab vastutada. Kui isa mõni aasta hiljem suri, võtsime vennaga firma üle ja minust sai ühe Rootsi kõige pisema õlletootja nooruke juht. Kuigi see firma oli kahjumis, unistasin ma sellest, et õigeid otsuseid tehes teenime ühel päeval kasumit ja oleme edukad; et see toob raha ka minu taskusse ja et kunagi võtavad selle üle minu lapsed.

Nagu laps mänguasjapoes

Kolmanda põlvkonna õllepruulina oli mul palju teadmisi ja kogemusi. Pidin tihtipeale nädalavahetustel ja pühade ajal isa aitama ning õppisin hea õlle saladusi tundma juba oma esimesi samme tehes. Nüüd ettevõtet juhtides inspireeris mind uute toodete tegemine ja brändide ehitamine, nagu ka võimalused efektiivsemalt asju teha ja raha kokku hoida. Tundsin end kui laps mänguasjapoes, kellele vanemad on öelnud, et ta võib saada endale nii palju mänguasju, kui koju kanda jaksab. Mind tõukas tagant tunne, et olen järgmine lüli selles ahelas, kes võtab üle perekonna päranduse.

Ühes asjas olen olnud ka mässumeelne: astusin ettevõtlusvabaduse pärast muret tundes ettevõtjate organisatsioonidesse. Nägin, et Rootsi läks vales suunas, ja tahtsin midagi ette võtta. Sain juba üles kasvades aru, et poolsotsialistlikus Rootsis ei meeldinud eraettevõtjad paljudele. Nägin, kui palju vaeva pidi mu isa nägema hoolimata kõikidest loodud töökohtadest.

Minu armastus ettevõtluse ja eraettevõtluse vastu on vägev. Ma ei usu suurtesse strateegiatesse, vaid pühendumisse. Pereäri on nagu munga- või nunnavande andmine: eluaegne projekt. Usun kindlalt, et tulevik peitub väikestes või veel sündimata ettevõtetes: näiteks Rootsis luuakse väikeettevõtetes 80% kõikidest töökohtadest.

Lõpuks tuleb mulle meelde üks lugu. Et me impordime Rootsisse veini, käisime naisega mõni aasta tagasi Firenzes külas ühel Itaalia veinitootjal. See markii küsis, kui vana on Spendrups, ja ma vastasin, et 300 aastat. „Ahaa,“ ütles tema. „Väga vana. Meie ettevõte on tegutsenud 1100 aastat, aga veini teeme vaid viimased 900.“

14.05 Pärnu Juhtimiskonverentsil peetud ettekande põhjal

Autor: Jens Spendrup

Hetkel kuum