Riik kohtleb koole võrdselt

Riik annab iga lapse eest võrdselt toetust nii omavalitsustele kui ka erakoolidele – siin pole plaanis mingit muudatust. Nii omavalitsused, kus õpib enam kui 90% Eesti lastest, kui ka erakoolid, kus saab haridust 4% lastest, saavad riigilt haridustoetust ehk pearaha. Haridustoetuses on raha õpetajate ja koolijuhtide töötasu, koolilõuna, õppevahendite jmt toetuseks. Viimasel kahel aastal on erakoolidele jagatud haridustoetus kasvanud üle 25% aastas – tõusnud 6,8 miljonilt eurolt 2013. aastal 10,8 miljonile eurole tänavu. Üsna märkimisväärne.

Selle mõistmiseks on vaja teada, et kõik kooli omanikud – nii omavalitsused kui ka erakoolide pidajad – peavad oma koolide muud kulud (kutsume neid tegevuskuludeks) katma enda eelarvest. Kohalik omavalitsus peab oma koolide tegevuskulud katma oma maksutulu toel ning erakoolidele on antud õigus võtta õppemaksu ja lisaks võimalus saada toetust omavalitsuselt.

Probleem tekkis sellest, et aastast 2011 tegi seaduseandja omavalitsustele erakoolide kõigi muude tegevuskulude toetamise kohustuslikuks. Enne oli see omavalitsuse õigus, mida nii mõnigi neist kasutas – erakoolides õpivad ju omavalitsuste enda lapsed ja enamasti on erakoolid nende koolivõrgu kavandatud ja loomulik osa. Seaduseandja otsusele järgnes aga erakoolide asutamise buum. Erakoolid on saanud rohkem rahastamistagatisi kui munitsipaalkoolid: riigieelarvest haridustoetust, omavalitsuste eelarvetest tegevuskulude toetust ning lisaks veel võtta õppemaksu. Nelja aastaga on erakoolide arv kasvanud järsult üle 30 protsendi.

Samas otsustas riigikohus mullu, et omavalitsusi ei saa kohustada enda vahenditest erakoolide tegevuskulusid kinni maksma. Omavalitsus võib erakoolile vabatahtlikult lisatoetust anda nagu enne 2011. aastat, kuid selle kohustuslikuks jäämisel peab selle raha omavalitsusele või erakoolile andma riik. Oma koolide tegevuskulud on omavalitsusel ikka kohustus ise kinni maksta, riik selleks toetust ei anna.

Kui riik hakkaks maksma kinni erakoolide tegevuskulusid, tähendaks, et erakool hakkaks saama iga lapse eest keskmiselt 50% suuremat toetust kui omavalitsus.

Mõistmaks, milline on kõigi erakoolide tegevuskulude riiklikult toetamise mastaap ja kui palju raha peaks riik erakoolide tegevuskulude katmiseks juurde leidma, on seda kõige lihtsam võrrelda üldhariduse suurima rahareaga – õpetajate palgaga. Erakoolidele, kus õpib praegu ligikaudu 4% õpilastest, makstava tegevuskulu toetuseks kuluva summaga saaks tõsta kõikide Eesti munitsipaal- ja erakoolide õpetajate palka 3,8%.

Arusaamad hakkavadki lahknema siis, kui erakoolide esindajad peavad riigipoolse võrdse kohtlemise all silmas, et riigilt tuleb toetus nii õppetööks kui ka tegevuskuludeks ning lisaks jääb erakoolidele õigus võtta õppemaksu. Omavalitsusi riigikohtu otsuse järel tegevuskulusid maksma kohustada ei saa. Samas on nii mõnedki nende – Tartu, Pärnu, Rõuge, Rakvere – esindajatest sõnanud, et nad toetavad edasi neid erakoole, millel näevad oma koolivõrgus kohta ja rolli.

Kui riik hakkaks erakoolidele õpilase kohta poole võrra suuremat toetust maksma, tähendaks see ka seda, et riigil oleks kohustus erakoolivõrgu taristu laienemist toetada automaatselt, kui erakool on loodud. Samal ajal tegelevad omavalitsused ning riik oma koolivõrgu mõistlikumaks muutmisega, et ülemäärase pinna kütmiseks ja hooldamiseks minevat raha hoopis õpetajate töötasusse suunata.

Erakoolid saaksid riikliku topelttoetusega eelise ka õpetajate palkamisel, sest neil on õigus võtta õppemaksu. Säärane lahendus pole kindlasti Eesti ühtluskooli huvides, hariduse kvaliteet ja hariduse omandamise võimalused ei tohi sõltuda lapse sotsiaalsest päritolust.

Kõike eelnevat arvesse võttes on ministeerium teinud ettepaneku minna tagasi enne 2011. aastat kehtinud süsteemi juurde, kus riik toetab kõiki koolipidajaid võrdselt ning omavalitsustele oli erakoolide tegevuskulude toetamine vabatahtlik. See on aus, sest omavalitsusele ei saa panna kohustust maksta automaatselt kinni erakoolide – mille loomist ta kuidagi ei kontrolli – kulusid. Riiklikult erakoolide tegevuskulude toetamine aga tähendaks erakoolide õpilaste eelistoetamist ning vajadust leida selleks raha millegi muu arvel.

Erakoolidega on korduvalt kohtutud ning teemat arutatud. Oleme erakoolidele kinnitanud, et riiklik haridustoetus erakoolidele jääb ning kasvab käsikäes omavalitsuste toetuse kasvuga. Samuti on juba selle aasta alguses kokku lepitud, et arutelude ajal ja kuni on kokku lepitud pikaajalises lahenduses, toetab riik omavalitsusi, kes ka erakoolide tegevuskulusid maksavad.

Eestis on palju omanäolisi suurepäraseid koole, mis toimivad kogukonna ja kohaliku võimu koostöös. Igal koolil on kohustus pakkuda kvaliteetset, lapsekeskset ja igaühe individuaalsust arvestavat haridust – see pole erakoolide privileeg, vaid ka riigi- ja munitsipaalkoolide kohustus. Kõik kodulähedased põhikoolid peavad pakkuma parimaid võimalusi, lähtudes iga õpilase võimetest ja vajadustest.

Riigi eesmärk on ka tulevikus toetada koolipidajaid võrdselt ning jätta kohalikule omavalitsusele otsustamisõigus, kuidas tagada hariduslik mitmekesisus oma kogukonnas. Kui omavalitsus soovib erakoole toetada, on see omavalitsuse õigus. Kui lapsevanem soovib oma last panna õppima erakooli, garanteerib riik koolile haridustoetuse, kuid muude kulude katmine saabki toimuda lapsevanemate erapanuse ning omavalitsuse vabatahtliku abi toel.