Miks on Luisa Värgi OÜ tähtis? Vol 2

Eelmisel nädalal puhkenud arutelu nn OÜtamise (mis kole nimetus!) teemadel tekitas minus ettevõtjana negatiivseid tundeid. Need tekkisid seoses järjekordse kuvandiloomisega, et iga ettevõtja on pätt. Osa ajakirjanike artikleid oli juba tunnetuslikult negatiivse varjundiga. Majandusajakirjanikelt ootaksin siiski ettevõtjaid toetavaid seisukohti, mitte nende materdamist selle eest, et oma asju aetakse täiesti seaduslikul kombel.

Luisa Värgi lugu läks veidikene hinge. Lugejana mõistan, et ajaleht tahab end ehtida tähtsate inimeste nimedega (see annab ju klikke, nagu ikka), kuid samasugust lugu ilmselt võivad rääkida tuhanded teised kunstnikud, lauljad, näitlejad või lihtsalt väikeettevõtjad, kellel on ühemeheettevõte. Aga kindlasti ka varakamad ettevõtjad (Jüri Mõis: „Ma ei maksa sotsmaksu.“). Ent kuidas on võimalik süüdistada inimesi selle eest, et nad üritavad maksimeerida oma tulu?

Luisa Värgi ennetav postitus Facebookis andis juba aimu, et artikkel, mis tulemas, ei pruugi olla tasakaalukas, vaid pigem veidikene kiivas süüdistuste poole. Ja nii oligi. Süüdistus seisnes selles, et pr Värk ei ole maksnud enesele töötasu!

Aga mis siis, et ei ole maksnud? Missugust seadust on ta rikkunud? Aga äkki tal ei ole vajadustki enesele palka maksta? Aga äkki tema lapse isa ja elukaaslane teenib peaministrina nii palju, et ta ei peagi maksma enesele palka! Või äkki olekski mõistlik mitte palka maksta, investeerida hoopis oma ettevõtte kasvu ja tulevikku, mis võimaldaks hiljem töötajaid palgata ja/või kaks korda rohkem palka võtta ja selleläbi kaks korda rohkem sotsmaksu maksta, kui see täna võimalik oleks? Ja üldse, kui palju palka peaks või võiks endale maksta? Aga äkki ei jääkski pärast palga maksmist suurt midagi järele ja peaks oma ettevõtte sulgema?

Ja siis peaks ju tööle minema! Oot, aga kuhu tööle minna on, kui ettevõtjaid enam ei ole, kes tööd pakuks? Sest kõik nad on tööle läinud, kuna riigil on vaja ju palgalt sotsmaksu saada. Mis riiki me sattunud oleme? Tundub olevat surnud ring.

Kui Luisat milleski süüdistada, siis selles, et ta ei mõjuta peaministrist elukaaslast suunas, mis soosiks ettevõtjat ja ettevõtlust. Jällegi jõuame samasse kohta, kus tammume juba aastaid – riigil puudub arengule ja kasvule suunav äriplaan. Nelja-aastase perioodi peamine tegevus on tasahilju tappa oma kuldmune munevat kana, iga aasta veidike teda veristades ja siit-sealt lihatükke välja lõigates. Kogu tegevus on suunatud ümberjagamisele, mitte juurdetekitamisele. Kuvandiks on pätlus, mitte loorberitele tõstmine.

Seetõttu tundubki tegu olevat pseudotemaatikaga. Õiendada selle pärast, et inimene on ettevõtja, süüvimata tema tegevusse, plaanidesse ja võimalustesse, on kuritegelik.

Mis oleks, kui teeks hoopis vastupidi? Anname ettevõtjatele veelgi juurde privileege maksta vähem makse kui tavaline palgatöötaja. Lubame neid omale töötasu mitte maksta ja elada vaid dividendidest. Lubame soetada auto, mille kuludest saab pool käibemaksu tagasi. Äkki lubaks isegi kinni maksta pulmareisi, mille oodatav väljund oleks uus ilmakodanik (Taani näide). Neist me tunneme ju ammu nii suurt puudust, et pagulashirm on pea segi löönud. Lõpetame ära erisoodustuste maksustamise, lubame kanda osa kodukulusid kontorikuludeks jne.

Tavaline palgatöötaja oleks motiveeritud looma OÜd, et saada veidike paremaid tingimusi kui siiani palgatöötajana. Ja kui paremat ideed ei ole, siis kõlbab ka oma oskuste müümine ettevõtte alt ühele ostjale ja pikema perioodi jooksul. Mis oleks parem, kui riik saaks juurde rohkem tegusaid inimesi, kellel siiani puudus motivatsioon iseenda peremeheks hakata?

Riigi sissetulekud suurenevad tänu suuremale tarbimisele, mida võimaldab palga tulu ja sotsmaksu pealt kokkuhoidmine. Praegune maksukoormus kokku nii tööandjale kui ka töövõtjale – ligi 50% – oleks päris kopsakas summa, millelt riik saaks igasugu kaudseid ja otseseid makse tarbimise kaudu. Need aitaksid tasakaalustada eelarvet (käibemaks, aktsiisid jne).

Väheneb riigi sotsiaalkoormus, sest jõukamad inimesed käivad teatavasti eraarsti juures.

Riigi elanike jõukus suureneb. Rohkem ettevõtjaid tähendab rohkem ideid ja rohkem tarbimist, rohkem tööd ja rohkem raha, rohkem maksulaekumist. See jällegi tähendab oma riiki, mille ülalpidamine nii väikse rahvaarvu juures on väga kallis.

 

Vaesuse propageerimine, keskpärasuse ülistamine, ümberjagamisele orienteerumine jäägu Tallinna valitsejate teemaks. Riik peaks sellistest asjadest üle olema.

Ja veel. Mulle sobiks hästi, kui peaminister hakkaks oma teenuste eest riigile palga asemel arveid esitama. See ilmselt paneks teda veidike mõtlema majanduslikumalt kui palgatöötajana.

Olen ise ühemehe OÜ omanik ja maksan enesele palka. Olles ettevõtjana alati avatud igasugustele tasuvatele pakkumistele, võin ka ise peaministri ameti vastu võtta ja selle eest arveid esitada (hinnale lisandub käibemaks).