Terror ja pagulased: ärme tee ise vaenlasi juurde

Kui me käsitleme miljonit pagulast terroristidena ja oleme valmis ise kaasa aitama nende radikaliseerumisele, siis peame kasutama oluliselt rohkem vahendeid, kui läheb vaja praeguse äärmuse ohjeldamisele. Seepärast ei ole kõikide migrantide panemine terroristidega ühte katlasse mitte ainult humanistliku eetika küsimus, vaid kogu julgeoleku strateegia põhiküsimus. Kas me võõrandame neid või teeme endale vaenlasi?

Prantsuse president Francois Hollande esines Prantsuse parlamendi kahe koja ühisistungil ja tegi toimuvast kokkuvõtte. Et rünnakut juhiti Süüriast, selle viisid peamiselt täide Prantsuse kodanikud, kes viimased aastad olid elanud Belgias, kust ka rünnakut konkreetselt plaaniti. Ja siis tuli peamine sõnum – et Prantsusmaa on sõjas. See aga kõlab meile tuttavalt, sest samasugune oli ka George W. Bushi sõnum pärast 9/11 rünnakut.

Eelkõige seda, et kui tulisem ärevus lahtub, teame nüüd mõningaid asju, mida me veel 14 aastat tagasi ei aimanud. Esiteks, et ühiskonnas eksisteerib pinev surve tugevate tegude ja sõnade järele, mida on käsitletud moraalse paanika kontseptsiooni abil. Tegemist on möödunud sajandi 60. aastatel sotsioloogias arendatud teooriaga, mis rääkis ühiskonda tabavast ärevushoost, kui mingid nähtused, sündmused või isikud näivad ähvardavat ühiskonna senist väärtussüsteemi. Selleks võis olla rokkmuusika, mis ajas paanikasse konservatiivseid kodanikke, aga ka näiteks kuritegevuse kajastamine meedias. Viimane tekitas Stuart Halli nägemust mööda sotsiaalse nõudluse karmikäelisema politseipoliitika järele.

9/11 tulemuseks oli omamoodi surve kätte maksta ja ka alustada sõda. Selle väljenduseks sai kõigepealt Patriot Act 2011. aastal, mis andis valitsusagentuuridele suuremad õigused elektrooniliseks jälitustegevuseks. Järgneva 14 aasta jooksul on aga see jupp seadusandlust kahtlemata palju kirgi üles kütnud. Ühest küljest ütlevad julgeolekuametid, et terroristid suhtlevad samuti omavahel internetis ja mobiiltelefonidega, ja kui me soovime saada varasemaid ettehoiatusi, siis me peame jälgima kommunikatsiooni.

Teisest küljest väidavad aga privaatsuse advokaadid, et NSA tüüpi massiline jälgimine ohustab kodanike eraelu. Kui pärast Snowdeni paljastusi tundus, et privaatsuse pooldajatel on paaripunktiline edumaa, siis Pariisi rünnakute järel võib uskuda, et osa süüd langeb liiga nõrga jälgimistegevuse kraesse. On väga tõenäoline, et elektrooniline jälitustegevus saab siinkohal uue tõuke, mis on seda enam põhjendatud, et ISISel on tõepoolest väga keeruline ja arenenud kommunikatsioonivõimekus.

Järgmiseks võib arvata, et vähemalt ajutiselt lõpetatakse kaitsekulutuste eelarvete vähendamine. Enamikus Lääne-Euroopa riikides ja ka USAs on viimase kümne aasta jooksul kaitsejõude kokku tõmmatud. Vähenenud on armeede isikkoosseisud, hanked ja eelarved. Samal ajal ei ole vähemalt viimase nelja aasta jooksul suudetud tõestada, et suhteliselt eemalseisev ja peamiselt lühiajaliste õhulöökidega piirduv sekkumine kriisidesse oleks neid oluliselt paremini lahendanud kui laiaulatuslikum sõjaline sekkumine. See kõik juhib loogilise järelduseni, et praegune julgeolekukriis annab teatud usaldusmandaadi karmikäelisemale ja otsustavamale tegutsemisele, mis ilmselt väljendub üheaegselt nii rangemas piirikontrollis kui ka sõjalistes missioonides. Eesti on aga kahtlemata osa liitlassuhete võrgustikust.

Teine pool arutlusest võtab aga ette vead, mida Lääs tegi pärast 9/11. Nendest kõige olulisem on vahest see, et lääs tegi väga palju seda, mida vastaspool teda tegema sundis ja meelitas. Seda nähtust on kutsutud poliitiliseks jiu-jitsu'ks, kus vastane meelitatakse kasutama ülemäärast jõudu, nii et ta omaenese ülemäärasest hoost pikali kukuks.

2004. aastal ilmus nii Abu Bakr Naji nime all üks mõjukamaid Al Qaeda ideoloogiadokumente „Metsikuste ja kaose juhtimine”. See ei ilmunud päris tühjalt kohalt, sest Al Qaeda mõtestas juba 1990. aastatel sarnaselt oma terroritaktikat. Kogu tegevuse eesmärgiks oli oma ridade laiendamine, mille jaoks oli omakorda oluline Lääne kui selge vaenlase meelitamine sõtta, et ühendada tavaliselt killustunud moslemi maailma - Ummah. Sealt edasi seisnes võidustrateegia Lääne ressursside aeglases väljakurnamises, samal ajal kui moslemid ühinevad ühise vaenlase vastu. Lääne poole pealt on selle strateegia mõjust pikalt kirjutanud Pentagoni nõustanud David Kilkullen oma eesti keeleski ilmunud raamatus “Juhupartisanid”, kus ta suhteliselt kriitiline Lääne tegevuse suhtes, mis kohati tekitas endale juurde vaenlasi, selle asemel et nende hulka vähendada.

Siin peitub ka praeguse kriisi suurim väljakutse. Hetkel räägime sellest, et ISISe ridades on 30 000+ radikaliseerunud võitlejat Süürias, kelle seas on umbes 12 000 võitlejat tulnud Euroopast. Kui näiteks Prantsusmaal on ligi 7 miljonit moslemit, siis seni on äärmuslikult radikaliseerunud ainult need umbes 1000 meest, kes on läinud Süüriasse, ja need kümmekond, kes on Prantsusmaal toime pannud terroriakte. ISISe eesmärk on veenda ülejäänud moslemikogukonda, et Lääs suhtub neisse vaenulikult ja ülekohtuselt, samal ajal kui ka meie enda võimaluste hulka kuulub valik, kas me tahame hoida mõõdukaid moslemeid meie pool või soovime oma vastaseks 1 miljardi inimese suurust islamimaailma. 

Kogu pagulaskriis on läbinisti täis paradokside karisid. Kõige tõenäolisem on praegu kogu Euroopas rangema migratsioonipoliitika kehtestamine koos tõhusama piirikontrolliga, aga samal ajal ei soovi me ju ometi unustada seda, millele tugineb meie õhtumaise kultuuri jõud. Me käsitleme iga inimest eraldi vastavalt tema tegudele.

Me ei arva, et kõik norrakad on nagu Breivik, nii nagu me loodame, et ameeriklased ei pea meid venelasteks, sest me ju justkui olime osa Nõukogude Liidust. Terrorist on terrorist seepärast, et ta kasutab vägivalda oma tahte kommunikeerimiseks. Ja tegelikult ei peaks me oma hinnangutes lähtuma millestki keerulisemast.