Eesti majandust juhib hirm

Seis on ühtaegu rõõmustav ja nukker. Eesti ettevõtjad on tänavu võtnud juba üle 2,4 miljardi euro dividende ehk miljard rohkem kui aasta varem. See on võimas ja rõõmustav kõigi aegade rekord.

Ühelt poolt on aeg justkui sealmaal, kus maitstakse aastate jooksul teenitud vilju. Teiselt poolt võib seda tõlgendada valmisolekuna kasumilt tulumaksu maksta, sest kasumit maksustatakse Eestis just selle dividendina väljavõtmisel, kuid ka investeeringute peatumisena, sest kas ei juleta või pole ideid, kuhu raha Eestis panna.

Igatahes on investeeringud aina vähenenud. Statistikaameti andmetel on ettevõtete investeeringud kahanenud juba mitmendat kvartalit järjest ning nende osatähtsus SKPs on seetõttu langenud 20 aasta madalaimale tasemele, kui jätta välja kriisiaastad 2009-2010. Ka absoluutarvudes on investeeringute maht kolmandat aastat järjest languses.

See peaks olema häirekell otsustajatele, kuna vähemalt vormiliselt on Eesti investeerimiseks ideaalne koht, sest siin teenitud kasumi investeerimine on vabastatud igasugusest maksust. See pole ei 9, 20 ega 33, vaid ümmargused 0 protsenti! Tuhkagi.

Probleemi sõnastas tabavalt Scania asepresident, eestlane Janno Karu. „Välisettevõttel on võib-olla ükskõik, kas see [tulumaksu] protsent on null, viis või kümme, kui sel ettevõttel ei ole Eestist võimalik tööjõudu leida. Ja praegu, mulle tundub, on Eestis oskustööjõu saadavus piiratud,“ ütles ta sel nädalal Ärilehes ilmunud intervjuus.

Raha voolab Eesti majandusest mööda või välja ka teisiti. Rahvusvahelised kontsernid viivad Eestist kasumi välja igikestva laenuna. Äripäev kirjutas mõni nädal tagasi turvafirmast G4S, kes on kümnendi jooksul võtnud dividendi vaid korra ning kogu kogunenud kasumi, summas ligi 84 miljonit eurot, laenuna välja viinud. Eesti Ekspress tegi äsja pika ülevaate ettevõtetest, kes kasutavad sama skeemi, alates kütusemüüjast Nestest ning saia ja leivatootjast Leiburist kuni puiduettevõtja Toftani ja telekommunikatsioonifirma Elisani välja.

Kas ettevõtjad teevad midagi valesti? Küllap mitte. Kas Eesti majandus- ja maksupoliitika toetab investeeringuid ja majanduskasvu? Paistab, et enam mitte.

Olukorras, kus iga euro on arvel, on investeerimispõua kõrval teinegi kahvel. Ajal, kui võib rõõmustada, et III kvartali töötuse määr 5,2% ja tööhõive määr 67,2% on viimase 15 aasta parim näitaja, kasvas majandus kõigest 0,5%. Olukorras, kus meil on rekordarv inimesi tööl, majandus seisab. Isegi viimasel paaril aastal majandusmootoriks kujunenud sisetarbimine ei suuda Eesti majandust seisakust välja tirida ning ees seisev tupik pole mitte aimatav, vaid silmaga selgelt näha. Sest kui tööhõive peaks ka ära kukkuma, langeb Eesti majandus hoobilt, sest munad on kõik ühes korvis.

Veel kümmekond aastat tagasi oleks majandusanalüütikud pidanud sellist olukorda kui mitte kriisiks, siis selgeks ohumärgiks või kriisi alguseks. Poliitikutele ja analüütikutele meeldib öelda, et see on uus normaalsus. See kõlab nagu Andrus Ansipi jutt kriisist, kus ta tahab elada. Või et väikeriigil polegi võimalik tormises keskkonnas oma majandustrende ise muuta.

Ometi pole keegi olukorraga rahul. Laias laastus on Eestis kaks tõsist muret: omavahel põimunud hariduse ja tööjõu puudus ning liiga kõrged tööjõumaksud. Mõlemad pärsivad omakorda investeeringuid. Riigikontroll avaldas sel nädalal aruande, kust selgust, et Eestis on 15-29aastaste seas 34 000 noort, kes ei tööta ega õpi, ning tekitavad riigile üle kolmesaja miljoni euro kulu, mis on 1,93% SKPst.

Nende kaasamiseks vettpidavat plaani pole. Rääkimata targa migratsiooni plaanist, mis toetub endiselt täielikult vaid ettevõtjate eneste suurele pingutusele kõigi takistuste kiuste. Maksude puhul räägitakse protsendipunkti, mitte põhimõtte muutmisest.

Et uinuv Eesti majandus vajab raputust, see on valitsuses teada. Vastuseks seisakule on loodud lausa kaks töögruppi. Peaminister Taavi Rõivas moodustas majanduskasvu kiirendamise võimaluste otsimise töögrupi ning sisuliselt samasuguse grupi lõi aasta alguses IRLi endine esimees Urmas Reinsalu.

Olenemata põhjustest, torkab silma, et gruppidesse pole valitud ettenägelikke kriitikuid. Näiteks ei ole seal TTÜ majandusteadlast Rainer Kattelit, kes ennustas juba eelmisel aastal, et seisev majandus on tänavu hea tulemus. Hirmutav on, et ühtegi paranemismärki ta ka lähitulevikus ei näinud.

Kõrvalt vaatavad töögrupi tegemisi ka mullu maksureformiks viis ettepanekut välja pakkunud Indrek Neivelt ning Nortali juht Priit Alamäe, kes käis eelmisel aastal välja, kuidas võiks eestlased saada rohkem lapsi maksumuutuse ja võõrtööliste toel. Lisaks neile kogub riiulil kasutult tolmu arvukalt ideid. Niisiis oleme olukorras, kus muutustele tõmmatakse pidurit, lastes rohkem või vähem pöörastel ideedel oravatopisena riiulisse seisma jääda. Sest Eesti majandus(poliitika)t kammitseb juba aastaid hirm. Hirm komistada. Hirm eksida.