Riik on kurikaelaga mestis

Üldiselt nõustun kolleeg Terje Eipre käsitlusega sellest, kuidas ettevõtte libamatjad toovad kaela ainult pahandusi. Kirjeldan konkreetset kaasust (“likvideeritava” äriühingu nime siiski nimetamata), mille puhul libamatjaid kasutatakse ning millise olukorra lähem analüüs paneb järeldama, et riigil lasub sellise nn matusebüroo tegevuse soosimisel vastutus.

Skeem lühidalt järgmine. Äriühing oli võlgades ja omanikud andsid juba kohtu ette toodud võlglase üle libalikvideerijatele, kelleks osutus kaheldava kuulsusega OÜ Likvidaator ärinime all tegutsev seltskond, kelle juht ja õpetaja Raul Pint uhkeldab Postimehes, et on 15 aasta jooksul likvideerinud umbes 1500 firmat, millest ligikaudu kolmandik ehk umbes 500 on tegevuse lõpetanud välismaale müümise skeemiga. Oma CVs aga kiitleb Pint, et on osalenud otseselt või konsultandina üle 2500 ettevõtte tegevuse lõpetamisel ja likvideerimisel. Pint ei saaks ajada oma äri, kui tal poleks kliente või kui seadused seda ei võimaldaks.

Võlglasest äriühingule tekkis välismaine omanik (Transatlantic International Brokers Corp.) ja põhikirja muutmise tulemusena ka kolmeks kuuks (sic!) uus juhatuse liige. Pärast kolme kuu möödumist uus omanik uut juhatuse liiget ei valinud ja ongi kogu lugu. Äriühinguga ei saa enam suhelda ja tulemuseks on varem või hiljem riigi kulul võlglasest äriühingu registrist kustutamine.

Küll on riik lahke! Selles kaasuses oli mängu toodud veel ka jurist, kellel oli n-ö varasemast ajast tähtajatu volikiri ükskõik milliste asjade ajamiseks ükskõik kelle vastu, mille tulemusel tekkis olukord, kus teovõimetu äriühingu (juhtorgani liikmeid ei ole) eest otsustas asju (nagu nt selliseid: kas minna kohtusse, kas vaielda vastu jne) äriühingu lepinguline esindaja ise. See selleks… Ausad ja endast lugupidavad ettevõtjad ja juhid ei seo ennast selliste off-shore ja muude võlausaldajatele tünga tegemise skeemidega.

Alates 2011. aastast ei ole juhatuse liikme valimisel tõesti ette nähtud tähtaega (mäletatavasti valiti juhatuse liige varem kuni kolmeks aastaks, kui põhikirjas polnud pikemat aega – praktikas aga tihti aastaks), kui põhikirjas ei ole seda tähtaega kindlaks määratud. Nagu öeldud, oli kirjeldatavas kaasuses põhikirjas juhatuse volituste tähtajana ette nähtud kolm kuud. Juhatuse liikme volituste kolmekuuline tähtaeg on vastuolus äriseaduse mõttega, mille järgi juhatuse liikme ametiaja pikendamist ei või otsustada varem kui üks aasta enne ametiaja kavandatavat möödumist. Volituste kolmekuulise tähtaja sätestamisega võlgniku põhikirjas ongi registri (st riigi) abiga loodud olukord, kus juhatuse liikme ametiaja pikendamist ei võigi otsustada. See tundub uskumatu ja jabur, aga Eestis on see võimalik.

Kui sellisest asjast peaks võlausaldajatele kahju tekkima (aga pole kahtlust, et tekib), siis tasuks vaadata riigi poole, kuna riik on sellise olukorra loomisel (põhikirja sellise muudatuse lubamisel) kaasautor ehk solidaarvastutaja. Soovitan võlausaldajatel üritada riigivastutuse seaduse alusel nõuda riigilt tekitatud kahju hüvitamist.

Kõige lihtsam ja ilmselt ka tõhusam oleks kirjeldatud ja sisult kuritegelik likvideerimise skeem (võlgade maharaputamine) tankistide, libamatjate, libalikvideerijate vms kaudu karistusseadustikus näiteks äriühingutega seotud süütegude all kriminaliseerida. Paralleelselt tasuks revideerida ka äriseadustikku ja sätestada expressis verbis mõte, et juhatuse liiget ei või valida lühemaks ajaks kui aasta. Aastaga ehk saavad võlausaldajad võlgniku probleemidest aimu ning suudavad midagi oma huvides ette võtta. Tasuks ehk üle vaadata ka äriühingu vabatahtliku likvideerimise sätted ja neid võlausaldajate kaitsmise suunas kohendada.