Andekust väärtustav töösuhe – millal ometi?

Karjäärinõustaja 13aastasele kogemusele tuginedes sekundeerin Vilja Kiislerile, kes hiljutises ÄP arvamusloos avab, miks on eestlased vaesed. Lisaks vähe paindlikule tööajale on põhjus ka iganenud töösuhetes ja ajale jalgu jäänud töökultuuris, kõige tipuks tihti kasvatuse ja haridustee käigus mutta tallatud enesehinnang.

Minu juures käib kuu jooksul keskeltläbi nõustamas umbes paarkümmend inimesest. Käib arste, õpetajaid, insenere, müügijuhte, ametnikke, ehitajaid, kunstnikke, ärimehi ja ka õpilasi, tudengeid, kes alles oma rada otsimas. Kuigi eri valdkondadest, erinevast soost ja vanusest, on soov üks – leida üles see, mis tõeliselt paelub, silma särama paneb ja kus saab end teostada. Enamasti on pöördumise hetkeks inimesed kas frustreeritud oma (töö)elust, läbipõlemise äärel, kahtlemas oma valikute õigsuses või kaotanud ajutiselt teeotsa. Alustan tavaliselt intervjuust, liigun edasi eneseanalüüsi harjutustega, „kaevan kulda“ ja nõustamise lõpuosaks olen enamasti juuksejuurteni liigutatud inimeste annetest, hobidest, põnevatest kogemustest, huvitavast haridusteest ja unistustest.

Ja siis jõuame tõehetkeni. Selleks, et liikuda oma tõelise eneseteostuseni, ei ole olemas lihtsaid teid. Ümberõpe või ka täiendõpe põhitöö kõrvalt on Eesti Vabariigis veel ikka üks okkaline rada. Enamik tööandjaid ei toeta otseselt tööga mitte seonduvaid, hobidega seotud koolitusi. Enamik tööandjaid ei ole valmis võimaldama paindlikke töösuhteid, näiteks reedeid ja neljapäevi vabaks andma, et inimene saaks keskenduda õpingutele või elustiiliettevõtet püsti panna. Enamik tööandjaid ei ole valmis leppima kokku tulemuspõhiseid, isiku andepõhiseid töösuhteid, vaid lükkab meelsamini nina alla ametijuhendi, mille alusel inimesel tuleb töötada.

Tihti ei ole probleem tööaeg, miks inimesed kibestuvad või töökohti vahetavad, vaid see, et nad ei saa täiel määral oma andeid rakendada. Nad pole vabad. Olemasolevad täiskohaga töösuhted tarbivad ära inimese kogu ärkveloleku aja loome-energia ja annavad vastu piiripealse sissetuleku, millega heal juhul elementaarne elustandard tagada. Üksnes vähesed saavad tänu oma elukaaslastele, partneritele või muudele sissetulekuallikatele lubada aega ümberõppeks, oma tegelike huvide ja annete välja arendamiseks ning tõelise väärtuse loomiseks ühiskonnale.

Hiljuti käis mul nõustamas andekas müügiinimene. Ta on oma töös väga hea, mis tähendab, et tööandja hindab teda, tahab, et ta veel rohkem töötaks. Konks on aga selles, et müügitöö (ja väheke ka selle ettevõtte kultuur) pole see, mis seda inimest õnnelikuks teeb. Tema kutsumus on väiksest peale olnud mujal ja kuigi ka tema loomingulistele annetele ning kompetentsidele leiduks samas organisatsioonis tööd ning väljakutseid, ei ole see ettevõttele kasulik. Tulemus – läbipõlemine?

Müügis teenib ainult see, kes müüb, ja palju. Inimese jaoks jäävad aga oma riisikol omandatud disaini-ja kujundusteadmised kasutuks. Ainus võimalus oleks teha oma ettevõte, aga ka ümberimbumise ja oma portfoolio loomise ajaks on vaja tagada endale sissetulekud. Suletud ring. Ja see pole ainus lugu. On arste, kes soovivad hoopis loodusmatkadega tegeleda; ametnikke, kes unistavad füsioterapeudiametist, finantsanalüütikuid, kel turismitalu pidamine silma särama lööks, ehitusinsenere, kes sooviksid Eestisse rajada kalvadosemõisa.

Tegelikult on lahendus ka praegu olemas. Ettevõtted, kus töötavad multitalendid, peavad neile lihtsalt võimaldama I-deal töösuhteid (ehk idiosünkraatilisi töösuhteid). Teisisõnu, isikupäraseid kokkuleppeid, millest võidavad nii töötaja kui ka tööandja. Kokkulepped võivad puudutada tööaega, töötasu, töös sisu või muid aspekte, mis aitaksid mõlemal osapoolel koostööst maksimaalselt kasu saada.

Selle teooriaga tuli välja psühholoogiaprofessor Denise M. Rousseau üle 15 aasta tagasi ja tugines ka siis mitmele oma eelkäijale, kes olid avastanud, et idiosünkraatilistest töösuhetest on nii inimestele kui ka majandusele kõige rohkem kasu. Mastaapset kasutust see ärimaailmas siiski leidnud ei ole, kui välja arvata teadmusettevõtted ja start-up'id, kes võimaldavad oma insenerile ennemini aastase puhkuse allveefotograafiaga tegelemiseks, kui lasevad tal ära minna.

Samal ajal kui ettevõtete raamatupidamise pool kiivalt järgib, et iga koolituskulu oleks erialane, tasuks tegijamatele töötajatele pakkuda just nende huvidega seonduvat õpet. Tulemuseks on pühendunum inimene. Miks? Ja kui kauaks (tahaks küsida mõni umbusklikum juht)? 

Kõige kaasaegsema karjääriparadigma järgi tahavad inimesed teha piirideta karjääri, ehk tööandjaid, kes aitavad neil nende unistusi ellu viia ja kes toetavad nende elustiili. Mitte vastupidi, kus inimesed teenivad üksnes ettevõtteid ja nad imetakse tühjaks nagu sidrunid.

Seega, tegelikku lojaalsust ning pühendumust ei too mitte tundide mõõtmine ja kontroll, vaid inimeste toetamine nende arengu teel. Iga täiskasvanud tööealine inimene soovib, et töösuhe, mis tal on, suurendaks tema konkurentsivõimet tööturul. Olles tööandjaga võrdne partner, on tõenäosus suurem, et inimene saab end vabalt teostada ja selliseid töökohti ning töösuhteid hinnatakse kõrgelt. Kui tegemist on aga tööandja huvide poole kaldu töösuhtega, siis vindub nii töötaja kui kannatab tööandja, saades geniaalselt inimeselt heal juhul keskpärase tulemuse.

Tean juba ette, et siit järgneb osa juhtide tiraad: ega ettevõtlus pole naljaasi, mingu ja tehku oma ettevõte, siis näeb, kui raske on. Ongi raske, keegi ei kahtle. End tavatöösuhtest lahti rebinud oma mikroettevõtetes töötavad inimesed loovad küll enesega kooskõlas olevat väärtust, on rohkem tasakaalus, kuid nende majanduslik toimetulek võib püsida hapratel jalgadel. Eriti siis, kui nad pole enam uljad kahekümnesed, vaid küpsemas eas pereinimesed, kel vastutus oma laste ees.

Isikupärastest, inimeste andeid ja võimeid väärtustavatest töösuhetest võidaksid kõik. Juht saab astuda karjäärinõustaja kingadesse ja küsida: kuidas see töö, meie ettevõte, aitab sul sinu unistusi ellu viia. Ja kui vastus käes, siis sealt edasi luua usaldusel põhinev töökultuur. Sest enamik töötavaid inimesi on sisemiselt ilusad ja värvilised. Saaks värviküllasema ja õitsvama ühiskonna.