Maksuamet õngitseb salateavet

Tänavu veebruaris esitas rahandusministeerium justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga soovitakse anda maksuhaldurile õigus saada maksumenetluses põhjendatud taotluse alusel riigi mis tahes andmekogust maksuõigusrikkumise riski hindamiseks tasuta andmeid. Andmekogu haldajal on õigus maksuhalduri taotluse täitmisest keelduda üksnes juhul, kui tal on seaduse alusel õigus keelduda andmete esitamisest.

Nii Eesti Patsientide Liit kui ka andmekaitse inspektsioon on juhtinud tähelepanu, et eelnõuga sisuliselt taotletakse maksuhaldurile õigust nõuda teavet ükskõik millisest riigi andmekogust. Andmekogud on ka tervise infosüsteem, retseptikeskus ja rahvatervise andmekogud (narkomaaniaravi andmekogu, raseduskatkestuse andmekogu jne). Arvestades, et mitu andmekogu sisaldab isiku kohta delikaatseid isikuandmeid, siis riivaks maksuhaldurile kõigist andmekogudest informatsiooni küsimise õigus intensiivselt tervise kaitse ja eraelu puutumatuse põhiõigusi.

Meditsiiniõiguses on terviseandmed seotud konfidentsiaalsuse põhimõttega ja saladuse hoidmise kohustusega. Tegemist on ühega tervishoiuteenuse osutaja vanimatest kohustustest, mis on ka Hippokratese vandes. Terviseandmete kaitse eesmärk on hoida arsti ja patsiendi usaldussuhet, et patsiendil oleks võimalik avaldada intiimseid andmeid tervise kohta. Kuna eelnõuga ei välistata maksumenetluse huvides ligipääsu tervise infosüsteemile, siis teave, mida arst on kohustatud saladuses hoidma, võib n-ö lekkida ikkagi riigile, kui maksuhaldur esitab nn põhjendatud taotluse. Näiteks võib riigile huvi pakkuda kulukas operatsioon erakliinikus või kui isik ei tule maksuhalduri kohtumisele, viidates probleemidele tervisega.

Terviseandmete saladuse kaitse tagamiseks on seadusandja konstitutsioonilistes kohtumenetluse seadustikes sätestanud tervishoiutöötaja ja farmatseudi õiguse keelduda tunnistajana ütluste andmisest talle kutsetegevuses teatavaks saanud isiku päritolusse, kunstlikku viljastamisse, perekonda või tervisesse puutuvate asjaolude puhul. Eelnõus loodav võimalus, et riik saab koguda tõendeid näiteks ravimiregistrist või tervise infosüsteemist, ei haaku juba kehtiva regulatsiooniga.

Tegemist on ka põhimõttelise küsimusega massjälgimise võimalikkusest ja lubatavusest. Kaugemale ulatuv probleem on lisaks selles, et ohu ennetamine on ka teabe kogumine andmekogudest ja kehtiv korrakaitseseadus võimaldab riikliku järelevalve meetmeid kasutada ohu ennetamiseks.

Maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamisel tuleks arvestada, et elektrooniliselt isikuandmete kogumine ja andmekogude loomine näitab tõusutrendi. Õiguslikult korrektne, privaatsusõigust ja eraelu kaitset austav lahendus oleks loetelu esitamine andmekogudest ja isikuandmetest, mida maksumenetluses õigustatult vajatakse. Seda enam, et rahandusministeerium on vastanud Eesti Patsientide Liidule, et eelnõu autorid ega maksuhaldur ei suutnud tuvastada terviseinfosüsteemist üldse andmeid, mis võiksid olla vajalikud maksuõigusrikkumise riski hindamiseks. Samas ei ole rahandusministeerium seni selles küsimuses nõustunud eelnõu muutma või täpsustama. Provotseerides võib esitada küsimuse – peagi selgub, kas riik peab maksukuulekust oma kodanike tervise kaitsest olulisemaks hüveks või mitte.

Autor: Marelle Leppik