Pagulased sunnivad Eesti 21. sajandisse

2008 puhkenud majanduskriisi ei räägi Saksamaal juba ammugi enam keegi. Eelmisest aastast saati on lööksõna hoopis pagulaskriis. Debatid selle üle on keerulised, sest jutt käib vägagi erinevatest inimgruppidest ja probleemidest. Keda on kodumaal kehtiva korra kriitikuna või isiklike põhjuste pärast taga kiusatud, see saab Saksamaal põhiseaduse kohaselt varjupaika. Teisiti on lugu nendega, keda pole isiklikult taga kiusatud, aga kes põgenevad kodusõja eest. Neil pole tegelikult asüüliõigust, aga niisama tagasi neid ka ei saadeta. Vajada võidakse ka neid, kes põgenevad vaesuse või loodusõnnetuste eest või otsivad lihtsalt Euroopas paremat elu, kuigi ametlikult pole neil paigalejäämise õigust. Samas on paljudel sakslastel kuklas tiksumas eelmiste aastakümnete negatiivsed kogemused sisserändajatega, kes pole küllalt hästi integreerunud.

Niisiis tuleb vahet teha legaalsel ja mittelegaalselt sisserändel, nõnda nagu ka humanitaarküsimustel ja sisserände majanduslikel vajadustel. Juba aastakümneid keerleb arutelu sellises ringis: konservatiivsed ringkonnad ei taha üldjuhul mingit sisserännet, aga neil ei ole ka vastust küsimusele, kuidas peaks toime saama demograafiliste probleemide ja tööjõu nappusega. Liberaalid sulgevad aga silmad integratsiooni raskuse ees. Üks on seevastu kindel: kuni maailmas püsivad vaesus, sõjad ja looduskatastroofid, ei kao teema iseenesest kuhugi ning müürid ja okastraat ei sobi lahenduseks. Kohapeal antav abi võiks põgeniku arvu vähendada.

Vaevalt kahtleb keegi selles, et praegune olukord on tõeline väljakutse, aga samas on selleteemalistes debattides üsna kindlad rajad välja kujunenud. Üldiselt on mõningates punktides võrdlemisi laiapõhjaline üksmeel. Peab kiiresti selgeks saama, kes tohib jääda ja kes mitte. Aastatepikkune menetlus on asüülitaotlejatele psüühiliselt koormav, ja kuni inimestel ei ole jäämise väljavaadet, pole neil ei motivatsiooni ega õieti võimalustki integreeruda ning ise endale elatist teenida.

Üksmeelel ollakse ka selles, et ilma keeleoskuseta ei saa. Keelt tuleb tulijatel kindlasti õppida ja sellest põikpäiselt keeldujate suhtes peavad kehtima sanktsioonid. Ja keelekursusi tuleb muidugi mõista võimaldada.

Integratsioon võib õnnestuda vaid juhul, kui mõlemad pooled sellesse oma panuse annavad – nii tulijad kui ka vastuvõtjad. Muidugi on migrantide seas ka musti lambaid, seiklejaid, muiduleivasööjaid, pätte ja isegi terroriste. Ent pole ka mingit põhjust kõigi kohta eeldada, et nad ei tahagi ühiskonda sulandada. Kes tunneb, et teda üldse ei taheta, see pole ka kuigi aldis kohanema.

Isiklikku ja tööalast integratsiooni pole võimalik lahutada. Kellel on küll kenad naabrid, aga kes tööl käia ei tohi, ei tule Saksamaal kuigi hästi toime. Samuti mitte see, kes käib küll tööl või koolis, aga keda tänaval välditakse või keda igapäevaelus diskrimineeritakse.

Migrantidel on äärmiselt erinevad kvalifikatsioonid. On kõrgkooli lõpetanuid ja kirjaoskamatuid. Oskusi tuleb hinnata ja tööjõuturu jaoks sobivalt tasakaalustada. Suuremalt jaolt on tegemist nooremate inimestega, kellel on motivatsioon oma elu paremaks teha. Puuduv väljaõpe ei tähenda seda, et need inimesed oleks varem käed rüpes istunud, nad võivad olla vägagi paindlikud ja mitmekülgsed. Vaeses riigis, kus tööta on pool elanikkonnast, polegi erilisi võimalusi elukutset valida. Tulija oskustest ja valmidusest tuleb ülevaade saada ja see eeldab paindlikkust ka vastuvõtjalt. Kas peab tulija tingimata olema spetsiaalse koolitusega, et selle või teise tööstus- ja kaubanduskoja nõuetele vastata, viimati peab veel ette näitama templiga tunnistuse? Kuidas oleks pigem täitsa uute väljaõppevõimalustega?

Seda, kuidas „võõras kultuur“ migranti määratleb, kujutatakse mõnikord juba ette negatiivselt. Aga võib-olla jätame sageli kahe silma vahele, et nad on pärit maadest, kus pole iial võinud kogeda, et ametkondade töö on hästi korraldatud ja et need ongi olemas selleks, et aidata. Inimesel, kes on aastaid hirmus ja ängis elanud ning põgenedes oma elu kaalule pannud, võib olla aastaid hiljem keeruline oma haridust tõendada.

Vaid umbkaudu kümme protsenti sisserändajaid suudab kohe tööjõuturule siseneda, aga aastate jooksul suureneb see hulk oluliselt. Niisiis peaks küsimus olema, kuidas saab seda protsessi kiirendada.

Saksamaal on hõredalt asustatud ja olulise väljarändega, suurte demograafiliste probleemidega piirkondi, kus seisavad tühjalt sajad tuhanded korterid. Nii et pagulaste majutamine ei tohiks raske olla. Ent kas saab inimesi kohustada elama mingis kindlas piirkonnas? Kas maal läheb integreerumine kergemini kui suurlinnas? Seda tuleb alles järele uurida. Sellega ei vaidle eriti keegi, et Saksamaa vajab töökäsi. Tänavu aprilli andmetel oli Saksamaal 2,75 miljonit töötut, 99 000 vähem kui aasta varem. See teeb töötuse protsendiks 6,3, mida on 0,3 protsendipunkti vähem kui 2015 aprillis. Samal ajal on 635 000 töökohta täitmata, seda on 92 000 võrra rohkem kui aasta varem. 

Loomulikult otsitakse eelkõige spetsialiseeritud tööjõudu ja migrandid on siin pigem ülehomse päeva tegijad. Aga kohalik algatusvõime on võimas ja näitab üles loomingulisust – seda mõlemal poolel. Juba toimib projekte, mille raames saavad tulijad korraga nii keelt õppida kui ka tööalast praktikat. Või siis ollakse neile töö juures toeks, et nad saaksid keele kiiremini kätte, tunneksid ennast paremini ja saaksid oludest realistliku ettekujutuse. See toimib kindlasti paremini kui tegevusetult pagulaskodus istumine.

Üks levinud müüt on, et põgenikud võistlevad töökohtade pärast kohalike töötutega. Põgenikud on siiski enamasti noored ja pole Saksamaal mõne paigaga seotud – nad on palju enam valmis minema sinna, kus neid võidakse vajada. Uuringud näitavad, et vähem kvalifitseeritud tööjõu juurdevool viib pigem selleni, et kohalikud töötajad tõusevad produktiivsematesse ametitesse – seega ei kahanda sisserändajad sugugi töötajate palka ega võta nende tööd ära.

Sisserände küsimuses pole tarvis ei eufooriat ja naiivsust ega eitust ja pessimismi. Oodatud on ikkagi loovad ja paindlikud lahendused. Sisserändest on palju kasu, aga sisserändajad vajavad ka ise abi. Minevikus on integratsiooniga tehtud palju vigu, millest me võime ja peamegi õppust võtma. See on risk ja võimalus ühekorraga.

Ja kuidas on lugu Eestis? Eestis suletakse tihtipeale silmad, viidatakse vene vähemuse probleemidele või teatatakse ebamääraselt, et meie ühiskond pole selleks veel valmis. Aga millal ja kuidas peaks ta valmis saama? Pagulasteema sunnib kõiki mõtlema uusi radu pidi, ka Eesti ei saa keelduda 21. sajandisse pärale jõudmast. Tänaseid sisserändajaid ei saa automaatselt pidada paharettideks. Ja samamoodi on ebaõiglane eestlasi võõravaenulikeks sõimata. Eesti on uuendusmeelne ja avatud riik ning just seepärast peaks ta sisserändajaile võimaluse andma – nii inimlikel kaalutlustel kui ka omaenda huvide pärast.