Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ma keeldun ajupesule allumast
Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.Foto: Andras Kralla
Olin üks neist, kes muigas 11 kuud tagasi, kui Donald Trump teatas kandideerimisest USA presidendikandidaadiks. Ma ei jaganud või pidasin suisa ohtlikeks tema vaateid rahvusgruppide või naiste teemal ning pidasin ta võimalusi olematuteks, kirjutab Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.
Praegu ma enam nii ei arva. Praegu arvan, et vabariiklaste kandidaadina on Trumpil täiesti arvestatav võimalus saada maailma mõjuvõimsamaks meheks. Teha teoks see, mida keegi ei uskunud. Nagu sel nädalal tegi Leicester City, võites Inglismaa meistritiitli jalgpallis.
Ime? Ei. Trumpi puhul on võti rahva rahulolematus poliitilise establishment'iga, keda esindab Hillary Clinton. Rahvast võõrandunud eliiti esindav naine, kellel tuleb järgnevatel kuudel debateerida olukorras, kus ta sõnu võetakse valena veel enne, kui ta suu avab.
Paralleelid Eestiga on loomulikult olemas. Valijate vaikne võimulolijate kirumine on üleüldine ega jookse enam mõnda aega liinil „mustad“ või „valged“ erakonnad. Selle loogika alusel tuleks pärast järgmisi riigikogu valimisi EKRE valitsusse, mis mu meelest polekski nii üdini halb. Sunniks ülejäänuid peeglisse vaatama ja jalad kõhu alt välja tõmbama. Ning teisalt siluks EKRE-l veidi karvu maha.
Kuid EKRE või sularaha armastavate mõjuagentide valitsusse pääsemise kõrval teeb mulle rohkem muret (jah, ka see on võimalik) hoopis teine asi.
Trump varrukas
Ehkki järjest koguneb näiteid, et meie nn eliidi tegevuse peamine ajend on enda võimupositsiooni ja rahavoo kindlustamine ning tagasivalimine (tuletan meelde, et oodatud alternatiiv on langetada endale ebapopulaarseid, kuid elanikele kaugemas perspektiivis kasulikke otsuseid), tõmmatakse varrukast häbenemata oma trumpi. Trumpi nimega Venemaa (andestust, ei suutnud kiusatusele vastu panna).
Peaministri mulluses valimisklipis sõjalennukitega pole oluline mitte see, kuidas ta lennuväljale filmima pääses, vaid hoopis suurem pilt. Pilt, mida meile taotakse iga päev pähe: alternatiiv meile on Venemaa. Sõda.
Kui Soomes või Rootsis suhtutakse sõjateemasse kaine aruteluga ja seda pole kaaperdanud mõni erakond, siis Eestis kujundatakse arvamust: kes on „meie“ vastu, on Eesti Vabariigi vastu. Ja seega Venemaa poolt. Sama laksu saamiseks peab uimastisõltlase doosi järjest suurendama. Seega sõjateema peab minema ajas enne järgmisi riigikogu valimisi järjest karmimaks.
Ma keeldun sellist ajupesu omaks võtmast. Clintoni vastu olemine ei tähenda USA vastu olemist. Demokraatiale on oluline vaba arutelu ja ka nn eliidile mittemeeldivad seisukohad. Nagu on ka oluline võimu rahumeelne vahetus aeg-ajalt. Kui meie establishment ütleb, et neid ei saa varumeeste pingile saata põhjusel, et siis oled rahvavaenlane ja siis tuleb Vene võim, on see valemäng. Võitma peab ausalt, ilma lisamängijata.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.