Las loomad piinlevad?

Maaeluministeerium tellis maaülikoolilt uuringu, mis näitaks, milline mõju on karusloomakasvatuste sektoril Eesti majandusele. Uuring peaks aitama otsustada, kas Eestis keelustatakse karusloomakasvatused, nagu seda on paljudes teistes riikides juba tehtud.

Põhjalikud analüüsid mingi otsuse tegemiseks on alati ülimalt teretulnud. Paraku ei saa karusloomakasvatuste uuringut kuidagi adekvaatseks pidada. Seda lugedes jääb lausa mulje, et see on ekstra selleks tellitud, et karusloomakasvatusi kiita ja loomakaitsjaid utoopia tagaajajateks nimetada.

Ligi saja lehekülje pikkuses uuringus kajastatakse valdavalt karusloomakasvatajate arvamusi. Uuringu autorid on kõik mingil määral karusloomafarmidega seotud. Viiest autorist neli on maaülikoolist, kus õpetatakse ka karusloomaaretust. Üks autor aga on koguni karusloomakasvatajate aretusühingu juhatuse liige, ent millegipärast jäetakse see uuringus mainimata.

Mõjuanalüüsist on välja jäetud kõik need juhtumid, kus on tõestatud, et karusloomafarmides ei ole loomadel normaalseid elamistingimusi. Näiteks on jäetud täiesti nimetamata 2012.–2013. aasta juhtum, kus loomakaitsjad filmisid salaja karusloomakasvatuste argielu. „Pealtnägijas“ näidatud materjal oli võigas ja igaüks, kes seda nägi, mõistab, et loomi on väärkoheldud. Ent uuringu autorid ei pidanud vajalikuks seda isegi mainida.

Peale selle rõhutavad farmidega seotud isikud, et loomakaitsjad on silmakirjalikud, sest sama hästi võiksid nad nõuda kõikide teiste loomafarmide sulgemist. ASi Balti Karusnahk juhi Alar Kõre sõnul ründavad loomakaitsjad loomkatseid, tsirkusi ja karusloomafarme vaid sellepärast, et need on väiksemad sektorid, millele aktivistide jõud peale hakkab. Kui need on põhjused, miks karusloomafarmide keelustamise peale ei peaks isegi mõtlema, jääb mulle veelgi arusaamatuks, miks selle sektori vajalikkust rõhutatakse.

Farmide keelustamine pole aktuaalne mitte lihtsalt millegi kinnipanemise soovist. Karusloomafarme soovitakse keelustada sellepärast, et neis esineb pidevalt loomade väärkohtlemist ja halbu elamistingimusi. Tegu on metsloomadega, kellest toodetakse luksuskaupu. Mul oli võigas lugeda, et karusloomakasvatajate sõnul pidurdavad loomakaitsjate nõuded sektori arengut. Kui tootjatel on raske loomadele isegi pesakaste teha ja nad hoiavad neid pisikestest kõledates puurides kogu nende elu, siis mul on raske mõista, kes sellise hinna eest endale karusnahka üldse soetada tahab.

Hoolimata ilmselgelt demagoogilisi väiteid täis uuringust, on juba ette teada, et Eesti karusloomakasvatusi ei keelusta. Vähemalt on seda välja öelnud maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai. Põhjusteks toodi, et nende farmide osakaal SKPs oli 2014. aastal 0,07%, sektor saab hakkama ilma toetusteta ja tegeleb valdavalt ekspordiga. Mul on äärmiselt kahju näha, et otsustajatele ei lähe vähimalgi määral korda ei eetika ega loomade heaolu.