Võlatont, mine ära!

Mööda Eestit käib ringi üks tont. See on võlatont. On raske diagnoosida, kust ta täpselt tuleb, aga ilmselt on tema tulekul põhjusi mitu. Esimene põhjus on vist lihtsalt see, et on juba 25 aastat oma riiki peetud ja ringi vaadates tundub, et tervikuna on ideede kriis. See puudutab nii poliitikuid, paraku omajagu ka ettevõtjaskonda ja tegelikult ka inimesi laiemalt. Teine põhjus on loomulikult see, et on palju majandusvaldkondi, kes võlamajandusest kiiresti võidaksid. Kui võlg võtta peale, siis on igavesti vahva ehitada teid, tunneleid, sildu ja igasuguseid muid asju.

Valitsust tasub kiita selle eest, et vähemalt siiamaani on suudetud üldisele võlahullusele vastu panna. Kui võtta laiemalt, siis on see vist isegi olulisem saavutus kui näiteks reformid, mis jäid majanduskriisi ajal tegemata, või valdkonnad, mille suhtes valitsus on passiivne. Kui majanduse üldpildile vaadata ettevõtja pilguga, siis eelistan ma ka igal kümnel juhul passiivset valitsust ilma ideedeta ja aktiivsele.

Võib-olla on laenuhulluse kiire leviku üks põhjus meie üldine madal majandushariduse tase. Parim laen on laen, mis on jäänud võtmata. Põhimõtteliselt võiks siinkohal loo lõpetada, kuid loomulikult ei ole ma päris ekstremist. Laen on osa igapäeva majandusest. Kuid laenu võtmise eeldus on alati mõistlik projekt. Projekt mitte abstraktses tähenduses, vaid konkreetselt. Riigijuhina tuleb laenuvõtmist hinnata samamoodi, nagu hindab oma laenuvõimet mõistlik perekond. Mõistlik pere küsib esmalt, kas ilma laenuta ei ole tõesti võimalik toime tulla. Seejärel hinnatakse sissetulekute adekvaatsust võrreldes projekti maksumusega. Perekond hindab tehtava investeeringu tulevikuväärtust ja kaalub hoolikalt väliseid riske, mille vastu tuleb end kindlustada. Ka see on kulu.

Mind häirib lahmiv mentaliteet ja vastutustundetu suhtumine, millega võimalikke n-ö projekte välja käiakse. Ainuüksi igal aastal Euroopast laekuvad sajad miljonid eurod abiraha on piisav summa, et enda betooni valamise unelmaid välja elada. Paraku meenutab laenu promojate jutt ilma konkreetsete ja tulevikku vaatavate projektideta pereema ettepanekut perekondliku õhtusöögi ajal osta kööki igaks juhuks üks uus külmkapp. Kuna pere eelarve on niigi pingeline, tundub mõistlik soetada külmkapp laenu abil.

Hea laen on selline, mis on otseselt suunatud tulude suurendamisse või kulude vähendamisse. Paraku ei kuule kuigi palju ideid, mis vastaksid nendele kahele kriteeriumile. Mingi tee või maja ehituse mõte ei ole projekt, mis suurendaks tulusid või vähendaks kulusid. Vastupidi, teed ja maja tuleb hooldada, ja võttes arvesse meie vähenevat rahvastikku ja niikuinii suurenevaid kulutusi tervishoiule ja muudele sotsiaalteenustele on iga avaliku sektori eelarvet kurnava tee või maja ehitamata jätmine otsus, mille eest lapsed meid tänavad. Paraku ei näe ma laenuhullust kütvaid poliitikuid ja ettevõtjaid tegemas tõeliselt tulevikku vaatavaid ettepanekuid.

Näiteks võiks üks selline ettepanek olla teha Tallinna Tehnikaülikoolist kümne aastaga Euroopa parim õppe- ja teaduskeskus omalaadsete seas. Selline projekt on põhimõtteliselt väärt laenuvõtmist, sest tal on tunnused, mille kaudu me suudaks tulevikus väärtust juurde luua. Põhimõtteliselt ei ole see ka ebareaalne, juhul kui projektile keskenduks riiklik tähelepanu. Tehnikaülikool on juba praegu maailma parimate tehnikaülikoolide TOP 50 lävepakul. Kui lisaks betooni investeeritavale eurorahale luua vastav palga- ja tegevuskulude katmise võimendus, siis oleme juba tubli sammu astunud.

Hädavajalik on liberaliseerida sisserändepoliitikat määral, mis oleks tõeliselt rahvusvahelise teaduse ja tehnoloogia tippkeskuse rajamise eeldus. Seejuures ei saa alahinnata jõulise rahvusvahelise turunduse rolli. Aga Eestil on, mille peale seda ehitada, sest et meie rahvusvaheline tuntus ennekõike ITga seotud start-up-valdkonnas on arvestatav ning võimaldab arendada tehnoloogiariigi mainet laiemalt. Sel otstarbel tuleks palgata rahvusvaheline turundajate meeskond, kellel oleks tipptasemel kogemus kõrghariduse ja teaduse valdkonnas.

Laenuhüsteeria kütjad mõtlevad, justkui oleks Eesti suur ja võimas riik. Jah, õnneks me oleme enda riigisektori võlakoormuse ohjes hoidnud ja erasektori võlg ei ole suur. Kuid see on vaid tervikpildi murdosa. Vaadates, mis toimub meie ümber seoses julgeolekukeskkonnaga ja kriisis vaevleva Euroopaga, ei taju me, et väljastpoolt vaadates on meie seis nigel. Seda kinnitavad kokku tõmbunud välisinvesteeringud ja kidur majanduskasv. Seega ainus võimalus ellu jääda on järgmise kümne aasta jooksul keskenduda eriti konkreetselt neile valdkondadele, kus meil on lootust rahvusvahelises konkurentsis silma paista.

Tulevasele presidendile seaks ma ette ettevõtjana kaks peamist ülesannet. Võidelda tärkava populismiga, nagu seda on võlguelamise populism, ja aidata kaasa sellele, et meil oleks paar projekti, mis oleks nii head, et võiks kaaluda isegi nende peale laenu võtmist.