Jätke autode kilovatid rahule!

Rahandusministeerium on esitanud valitsusele ettepaneku ettevõtete sõiduautode eratarbe maksustamiseks ja sõidupäevikutest loobumiseks. Eesmärk on muuta sõiduautode erisoodustuse maksustamise aluspõhimõtteid.

Sõidupäeviku kaotamine on kiiduväärt idee. Sellega vähendatakse oluliselt bürokraatiat ja kergendatakse ka maksuhalduri tööd.

Paraku ei saa aga nõustuda ministeeriumi ettepaneku mehhanismiga. Nimelt soovitakse tulevikus maksustada sõiduautode võimsus ehk erisoodustuseks loetakse kilovatid. Ühe kilovati erisoodustus oleks 1,96 eurot. Muid kriteeriume erisoodustuse määratlemisel ei arvestata. Samuti nähakse ette soodustus (25%) vanemate kui 5 aasta vanuste sõidukite kilovattide maksustamisel. Kui sõidupäevikute kaotamise osas on ettepaneku eesmärk ja mõte selge, siis ettepaneku kogu mõte muus osas jääb arusaamatuks.

Esiteks, sõidupäevikute kõrvaldamine ja kilovattide maksustamine ei ole omavahel seotud. Teiseks, ministeeriumi enda andmete järgi ei suurene pärast muudatuse rakendamist ligi 70% ettevõtetes kasutatavate sõidukite maksukoormus. Muudatuse mõju vähendab veelgi see, et üle 5 aasta vanuste sõidukite puhul vähendatakse kilovati maksu 25% võrra.

Seega puudutaks uus kord suhteliselt väikest hulka maksumaksjaid. Kas ja miks üldse on sellisel juhul vaja seadust sedavõrd põhimõttelisel tasandil muuta? Eesti maksusüsteem peaks olema ju lihtne ja väheste eranditega. Nüüd planeeritakse aga põhimõttelist muudatust, mis aga nagu kedagi ei puudutakski.

Sõidukitest lähtuvaid rõõme ja muresid ei iseloomusta üksnes mootori võimsus ehk kilovatid. Kindlasti on inimesi, kes arvutavad enda palga ümber ka kilovattidesse, kuid enamus vaatab sõidukit kui tervikut. Sõiduki võimsuse näitaja ei ole kõikehaarav mõõdik. Näiteks inimese kohta ütleb vereproov rohkem kui tema muskel.

Kui üldse rääkida mingist universaalsest mõõdikust sõiduki nn väärtuse määratlemisel, siis oleks selleks heitgaaside näitaja, mis sõltub sõiduki võimsusest, kubatuurist ja autos kasutamist leidvast tehnoloogiast. Samuti arvestab see ka sõiduki mõju ümbritsevale keskkonnale.

Ei ole õige soodustada planeeritava maksusoodustuse kaudu vanemate sõidukite importimist, mis on reeglina liikluses ohtlikumad ja keskkonnavaenulikumad ning lõpuks jäävad ikkagi meie kohustuseks läbi taaskasutuse või ringlusest eemaldamise. Eesti autopark on suhtes Euroopaga küllalt vana ehk ligi 14 aastat. Kas soovime tekitada siia Lääne-Euroopa vanasõidukite prügimäe?

Teema on keerulisem ja laiem. Praegune maksumuudatus peab sobituma kaasaegse mõttemaailmaga ja kaasaegsete sõiduvahenditega (elektriautod, hübriidid) ning arvestama ka keskkonnaalaste väärtustega. Maksudega ei tohi asuda diskrimineerima keskkonnasõbralikke elektriautosid või hübriide, mis on tihti võimsamad kui nn tavaline auto. Ministeeriumi väljatoodud plaan on selles mõttes selgelt vaenulik. Samuti ei tohiks riik juba üksnes liiklusohutuse kaalutlustel suurendada vanemate autode osakaalu liikluses.

Riik ise on võtnud endale kohustuse vähendada CO2 heitkoguseid ning soodustada energiasäästlikumate ja keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate kasutamist. Praegune plaan jätab natuke vanamoodsa lähenemise mulje – kui on suur auto, siis järelikult paha – karistame. Tänapäeval võib olla suur auto aga madalama CO2 näitajatega. Seega suurus ei tohiks olla ainuke parameeter, vaid kui juba kardinaalse uue maksukogumise põhimõtte üle arutame, siis arvesse peaks võtma ka auto kasutaja mõtlemise, suhtumise ning jalajälje, mille oma riiki maha jätame.

Autor: Sulev Narusk