Tööandja ei pea üksi rabelema

Tööandjad on hakanud enam väärtustama töötajat kui tulu­toovat isikut, mitte kui asja, mida tirida ja tõmmata. Näen üha enam arengut tööandja juhistes, käskudes ja keeldudes.

Milles siis on tegelikult asi? Teenindajad võiksid hoolitseda ka iseenda eest. Tööandja ei saa lõputult osta uusi prille, saata teda kiropraktiku juurde või anda vabu päevi välja puhkamiseks. Teenindaja peab ka ise aru saama, millal on piir – mitu päeva suudab ta järjest antud töökohal olla, palju vajab päeva jooksul puhkepause, et särava ja rõõmsana pidada vastu hiliste õhtutundideni. Mitte ühegi tööandja jaoks ei ole oluline lihtsalt see, et tal on töötaja, kes teenindab. Tööandja eeldab, et on töötaja, kes seejuures on lisaks veel vaimukas, heatahtlik ja naerusuine ning meeldib kõigile klientidele tingimusteta.

Näiteks üks teenindaja, kes hoolitseb, et ta saaks õigel ajal süüa, puhkaks jalgu, teeks nalja ning seejuures ka hulganisti tööd, on samal ametikohal juba kolmandat aastat. Mitte seetõttu, et talle hirmsasti see meeldiks või ta ei saaks kuskile mujale, vaid seetõttu, et ta on leidnud täiusliku tasakaalu töö tegemise ja puhkamise vahel.

Olgu tööandja nii hea või halb kui tahes, teenindaja peab ka ise pingutama ning ­vaeva nägema selle nimel, et tema töökvaliteet oleks võimalikult suur. Seeläbi väärtustab teenindajat rohkem nii klient kui ka tööandja. Teenindaja on ise õnnelikum ning ka tema ümber olevatel inimestel on hea meel.

Autor: Mihkel Suurkaev