Jaak Roosaare imemaailm

Äripäeva veebis kommenteeris lugeja, et Roosaare ideed on äärmuslikud. Facebookis leiti, et Roosaare arusaam säästmisest jääb igapäevaelust kaugele.

Kui aga natuke mõelda, siis ega ikka ei jää küll.

Tõesti, ei kõla usutavalt, et näiteks Eesti keskmist palka saav inimene suudaks poole oma töötasust säästa, nagu Roosaare soovitab. Ümardatult oli tänavu esimeses kvartali keskmine brutokuupalk 1100 eurot, ehk sel inimesel on kuus arvete, elamispinna ja söögi-joogi eest tasumiseks ligi 880 eurot. Kui on veel pere, tundub utoopiline 400 eurot kõrvale panna.

Kui saad osta auto, soovitab Roosaare sõita seni bussiga, kuni saad osta kaks autot, ja alles siis see üks ära osta. Kuid väljaspool Tallinna ühissõidukite hulk pigem väheneb, mistõttu on perifeerias auto hädavajalik, olgu su palk kui väike tahes.

Seega Roosaare elabki kuskil oma imelises paralleelreaalsuses, kus ta sai 25aastaselt miljonäriks ja teenis möödunud kuul Tallinna Vee dividendidelt 19 350 eurot. Isegi kui iga kuu tiksub pangaarvele 1500 eurot, on ebareaalne, et saaks poole palgast säästa ja selle kõrvalt ka normaalselt ära elada.

Mida aga see normaalne äraelamine üldse tähendab? Kas 80ruutmeetrist korterit Tallinna kesklinnas, tutikat Porschet, viimase peal tehnikavidinaid ja ostlemist Stockmannis või Kaubamajas? Sellisel elustiilil ei ole midagi viga, kuid nii on lihtne väita, et 50% alles ei jää. Säästmine ei alga poole kuupalga kõrvalepanemisest, vaid neist esmastest otsustest, mida tehakse elukohta, sõidukit, riideid ja isegi toiduaineid valides.

Tean küllalt inimesi, kel meeldis enne masu oma hea palgaga elu täiel rinnal nautida. Krahhiga ei suudetud aga küllusest loobuda ja nii elatakse nüüd tuleviku ja laste arvel, võttes laene, et ikka saaks osta seda kallimat sinki ja käia nendes uhkemates restoranides.

Kui on tahtmine rikkaks saada, siis tuleb pingutada ja ennast distsiplineerida. Ka väiksemas korteris saab elada ja odavamat leiba osta. See ei ole paralleeluniversum ega utoopia, see toimub juba praegu meie ümber. Küllalt on inimesi, kes peavad hakkama saama 500 euro või vähemagagi kuus ja suudavad sellegi kõrvalt säästa. Tõsi, mitte küll poolt summast, kuid nad teavad, kui oluline on hoida midagi hinge taga.

Üks hea vastuargument säästlikule elustiilile on see, et me elame ainult üks kord ja pole mõtet püksirihma pingutada. Kui me ei tea, kas homset üldse näeme. Kuid olevikule ja hetkele panustades võime pensionieas kurvalt tõdeda, et raha jätkub üksnes ravimitele ja eluasemele, sest praegusest kohustuslikust pensionist ei ela keegi ära. Nagu Roosaaregi ütleb, on see juba iseenesest mõistetav, et oma pensioni jaoks tuleb ise säästa ja hetkes elades ei teki neid sääste kunagi.