Naine, millal sa viimati...

Olen alati valinud konverentse teemade ning esinejate järgi, mitte iial esineja soo järgi. Olen viimaste aastate jooksul ignoreerinud naistele suunatud konverentse, kuigi peaksin olema nende sihtgrupp. Põhjus on lihtne – need ei käsitle teemasid, mis mind kõnetaksid, ning esinejad ei ole alati olnud kvaliteediga, mida ootan.

Eesti naistel on kõik võimalused olla professionaalselt edukad. Eesti naistel on võrreldes oma Euroopa kolleegidega tihti paremad võimalused arenemiseks. Eestis ei ole nii selgelt paika loksunud (lääne) ühiskonna mudelit. Me oleme pidevalt olnud muutumises ning see annab võimalusi igaühele.

Eestis ei ole sellist ühiskondlikku arvamust, et juhtival positsioonil peaks olema ilmtingimata teatud soost või teatud kooli läbi käinud inimene. Igaüks on kulda väärt ning kui tahtmist on, siis on võimalik Eestis palju saavutada, ole sa naine, noor või mis tahes muu – mõne arvates vähemuse – esindaja.

Ma ei ole kogenud klaaslage, olen saanud areneda endale sobivas suunas ja tempos. Küsimus on valikutes – igal naisel Eestis on võimalus valida, kas ta soovib olla professionaalselt edukas või mitte. Ja see ei ole valik kogu eluks – eri eluperioodidel on võimalikud eri valikud. See valik las jääda igaühe enda teha.

Naised, meie aga võiksime mõelda hoopis nii – millal mina viimati konverentsil esinesin? Kas mul on midagi öelda? Kui on, miks ma siis ei ütle? Meid on nii vähe, et iga hääl loeb.