Töö – öäk!

Töötegemine, olgu öeldud, pole veel nii hull, sest tegemises on muutust, see tähendab – lootust. Päris läbi on lugu siis, kui inimene räägib töölkäimisest. Sellega ütleb ta põhimõtteliselt, et käib seal – töö juures – aega surnuks löömas, oma elu raiskamas, enda andeid ja võimeid mõttetult kulutamas. Teate neid jutte, kuidas on vaja töö juures päeva käima tõmmata? Kohvi teha, ühest kohast teise siiberdada, pabereid ühest kohast teise tõsta, ajalehti lehitseda ja jutt vajalikust kolm korda pikemaks venitada, et saaks aga kas või natukene veel laua juurde minekut edasi lükata. Sest no tegelikult ei taha ega viitsi. Need inimesed, kelle jaoks on töö töölkäimine, on ennast maha kandnud, alla andnud.

Selle pärast ütlen ma: ära tee tööd! Ära jumala pärast tee tööd, sest kui sa töötad, siis pole sul enam mingit elu, on ainult rõõmutud kohustused, mis ei lõpe kunagi. Noh, jah, tubliduse eest saab vahel küll ka kiita – aga kas sulle ei tundu, et see kõik on võlts? Noh, et kiida lolli, loll rabab. Kui sa pole selle peale veel tulnud, siis usu mind: just nii see ongi. Töö ja vaevaga ei saa eluilmaski armastust. Ja tõesõna, Tammsaare pole selles süüdi, kui arvatakse, justkui tuleks tööga armastus, sest tema lasi ometi Indrekul vanale Andresele ütelda, et armastust ei tulnud, tööga kohe kindlasti ei tulnud, ei tule ilmapealgi.

Jäta see halb harjumus maha!

Oled õige lolliks läinud või, küsitakse nüüd vastu. Mul on laenud ja lapsed, kust ma siis raha saan, et kõik kulud katta? Ja ära hakka jälle seda juttu ajama, et tarvis oma ettevõte teha. Teie seal Äripäevas taguge endale pealuu sisse, et kõik inimesed ei sobi ettevõtjaks! Kõrini on juba sellest jutust, ausalt.

Noh, igatahes võid sa ettevõtjaks hakata – ainult et see ei pruugi sind töötamisest päästa. Point on mujal. Sa võid nimelt töötamisest loobuda ka tööandjaga lepingut lõpetamata. Sa võid isegi ikka igal hommikul sinnasamasse minna, kuhu sa praegugi lähed. Sa võid koguni hommikul kohvimasina juures „päeva käima tõmmata“.

Ainus, millest sa võiksid ehk loobuda, on harjumus seda kõike tööks pidada ja nimetada. Töö, see on raske ja ebameeldiv. Aga millegi tegemine ja ärategemine ei pruugi seda üleüldse olla. Teha ja tegutseda on inimese loomulik seisund – no mõtle ise, isegi kõige laisemal inimesel hakkab niisama vahtides lõpuks igav. Tegemisest ja ärategemisest on rõõmu siis, kui seda teha õige tundega. Aga tunne on midagi, mis on sinu enda võimuses. Sõna „töö“ ajab tunde kohe valeks, nii et see sõna unusta kohe ära.

Kui sa räägid sellest, mida sa teed, siis ütlegi seda, mida sa teed. Ma parandan saapaid, lõikan inimestel pimesooli välja, kustutan tulekahjusid, müün saiakesi. On ju, see kõlab hoopis paremini? Selge see, et saapaid on vaja parandada, haigeid inimesi on tarvis teinekord natukene lõikuda, tulekahjud on igatahes mõistlik ära kustutada ja saiakeste müümisest on nii endal kui teistel ainult rõõmu. Aga kas tööd kui sellist on kellelgi vaja? No ei. Kui keegi on sulle öelnud, et on vaja, siis on sulle valetatud.

Kuidas see käib