Saamatud pärijad

Tühje sedeleid oli nii palju, et neid pidi tulema praktiliselt kõikide Eesti poliitika kesksete jõudude käest. Kindlasti tuli neid Reformierakonna Rosimannuste tiivalt, sotsidelt, Keskerakonna mõlemast leerist, valimisliitudelt ning lõpuks ka EKRElt, kes ainsana ausalt selle võimaluse kasutamisest valijaid teavitas. Raske öelda, kui palju oli siin tegutsemist vahetu instruktsiooni ajel, kui palju grupimõtlemist ja kui palju egotrippi, kuid fakt jääb faktiks.

Samasugune pilt valitses kolmes riigikogu voorus. Võimalusi kokkulepeteks oli, läbirääkimisi peeti, kuid peaaegu mitte mingit ühispositsiooni ei tekkinud. Isegi kõige lihtsamat vorst vorsti vastu kaupa, isegi valitsuskoalitsiooni sees, ei suudetud teha, kuna osapooltel polnud tahtmist uskuda, et lubadused peavad ning varasemad altvedamised ning pettumused olid klaarimata.

Ühtemoodi vastutavad selle eest nii valitsusse kui ka opositsiooni kuuluvad erakonnad. Kui jätta protestiparteidena positsioneeruvad EKRE ja Vabaerakond kõrvale, siis on ülejäänud neli parlamendierakonda kõik jõudnud tupikusse. 

Reformierakond on olnud varsti 20 aastat järjest võimul. Selle aja jooksul on maailmavaate tähtsus oluliselt kahanenud ja asendunud eesmärgiga püsida võimul ka järgmiste valimiste järel ning tagada nii võim ja rakendus suurele hulgale professionaalsetele poliitikutele, kes üha vähem tahavad midagi ära teha. Lisaks on mitu pikemalt Reformierakonna käes olnud riigiaparaadi osa erakonnaga läbi kasvanud.

Viimastel aastatel on Reformierakonna areng koos mitme skandaaliga jõudnud olukorda, kus formaalselt olulised kohad on tegelikus hierarhias vähemmõjukate poliitikute käes. Riigikogu fraktsiooni esimees on Urve Tiidus, erakonna peasekretär Reimo Nebokat, Tartu linnapea Urmas Klaas. Üle aasta oli välisministri portfell erakonda üldse mitte kuulunud Marina Kaljuranna hoida.

Lõpuks – erakonna esimees ja peaminister on Taavi Rõivas, kes laseb parema meelega end pressinõunikel välismaal tuntud riigitegelaste taustal pildistada, kui sobitab ja surub läbi kokkuleppeid kodumaises poliitikas. Kuskil taustal liiguvad inimesed, keda teiste parteide poliitikud kutsuvad Reformierakonna osanikeks.

Kuna sotsid ja IRL valitsuses nii katkematult ja nii suure ülekaaluga olla saanud pole, siis on nemad mõnevõrra teistmoodi katki. 

IRLi esimees Margus Tsahkna sai ametisse sarnaselt sotside juhi Jevgeni Ossinovskiga pärast seda, kui eelmine, valimistel lüüasaamise eest vastutav esimees oli koalitsioonikõnelustel asjad neljaks aastaks lukku löönud. Keegi teine võimekas inimene keerulises olukorras IRLi juhiks ei pürginud. Selle asemel, et sisekaemuse hetke erakonna jõuliseks ümberpööramiseks ära kasutada (aga sellele plaanile viiteid oli), lasi Tsahkna minna sinna, kuhu raskusjõud viis. Tulemuseks on lootusetu võistlus EKREga ning nõrk kontroll aktiivi ja piirkondade üle, ühtlasi kasutu ja alandav valitsuse kõige väiksema partneri staatus.

Ossinovski on mitmel korral üritanud mässata, koalitsioonilepet avades, eri teemadel valitsuses teadlikult vähemusse jäädes. Paraku on ka temal sama mure: üksnes võimul püsimisele orienteeritud fraktsioon ning veel vähem juhitav ning liitumiste pärandina kirju aktiiv. Kas keegi saab aru, miks sotsid Juhan Partsi kontrollikoja liikmeks nimetamise blokeerisid? Isegi kui mäletaks, siis aru ikka ei saaks.

Kolme valitsuserakonda juhivad “uue põlvkonna” poliitikud, passi järgi noored mehed, kuid neil pole jõudu ennast kehtestada ja pole ka ideid, kuhu Eestit juhtida. Tegu oleks nagu saamatute pärijatega, kes ei julge kättesaadud varaga midagi peale hakata ning nii kaotab see kiiresti väärtust.

Kõik said presidendivalimiste ajal veenduda, kui palju enam ambitsiooni, energiat ja visiooni on Rõivasest, Ossinovskist ja Tsahknast mitukümmend aastat vanemal Siim Kallasel.

Keskerakonna seis on valitsuserakondadest erinev, kuid juhitamatus, usaldamatus ja nullsummamäng on veel reljeefsemad. Keskerakond on olnud Tallinnas võimul ainult veidi vähem kui Reformierakond Toompeal ning erinevalt Reformierakonnast pole tal olnud tülikaid koalitsioonipartnereid. Seega on vohanud korruptsioon ja erakonna juhi ainuvõim. Edgar Savisaar on kohtu alla minemas, linnapea ametist kõrvaldatud ning majanduslikult raskustes, aga ilma temata ei julge erakonnas kontrolli välja võidelnud noorem seltskond hästi järgmistele valimistele minna. Seetõttu tuleb neil laveerida ja jätkuvalt leppida paljuga, mis määrib.

Alguse juurde tulles: halbade juhuste kokkulangemist valimiskogus ei olnud. Viletsalt juhitud erakonnad kordasid seda, mida nad viimastel aastatel väiksemal skaalal on ikka teinud.