Isehakanud eliidi suurusehullus

„Kõigil on nüüd võimalus möliseda,“ ütles eile TV3 „Kolmeraudse“ saates perekond Ilvesele toetust jaganud EASi turismiarendamise meetmete hindamiskomisjoni endine liige ja hilisem presidendi kantselei direktor Siim Raie presidendi tegevuse kriitikute kohta. Ta lisas, et Eesti avalikkus „võiks kottimise lõpetada“.

Raie ütlused on ehe näide selle osa Eesti ametnike ja poliitikute suhtumisest, kes arvavad, et vaid nemad teenivad ja esindavad väärikalt Eesti riiki. Ometi on tuhandeid riigipalgalisi, olgu ministeeriumis, politseis, kaitseväes, koolis, mõnes raviasutustes või mujal, kes on aastakümneid teeninud Eesti rahvast ja riiki, kuid kellele keegi lisamedaleid rinda ei riputa. Kes ei tao oma saavutustega vastu rinda ega nõua erikohtlemist, kuid on ometi ameti, töö ja saavutuste üle uhked. Kes ei saa riiklikult planeeritud skeemide kaudu lisahüvesid, aga ometi häirivad neid kõrgete riigiametnike elitaarsed kokkulepped.

Aga veel rohkem on neid inimesi, kes küll pole riigi palgal, kuid teenivad seda samamoodi. Neid, kellele Eesti riik üleüldse on loodud. Elevandiluust tornis võib tekkida pettekujutelm ning oht oma rolli üle hinnata ning unustada, et Eesti elu ja selle eestvedajaid on vähemalt miljon ning nad elavad valdavalt tornist väljas, muu hulgas kauges külas Lõuna-Eestis või Eesti suuruselt kolmandas linnas Venemaa piiril.

Väide, et Ilves ei peagi midagi selgitama ega ausat mängu mängima, kuna tal on suured teened Eesti riigi ees, on demagoogiline ja elitaristlik. Mitte keegi pole kahtluse alla seadnud Ilvese teeneid Eesti Vabariigi ees. Need on kahtlemata eeskujulikud. Täpselt samamoodi, nagu keegi ei arva, et oivikust eeskujulik õpilane on halb, kui ta teeb pahandust. Ometi tuleb ka temal oma käitumist põhjendada ja aru anda. Vastasel juhul tekib eraldi puutumatute klass, kes oma teenete eest võivad teha mida iganes. See pole õige ega ammugi õiglane.

Antud juhul häiribki avalikkust mitte niivõrd teo sisu, kuivõrd hoopis muu. Ilvesele juba on ja oleks veel rohkemgi andeks antud ja silm kinni pigistatud, kui ärmatamisega poleks kaasnenud ulatuslikku ning jultunud varjamist ja vassimist. Ja siinkohal põrkuvadki kaks vastandlikku arusaama.

Kui ajakirjandus lähtub põhimõttest, et pole rumalaid küsimusi, kuid on rumalad vastused, sest eeldab alati soovi ja annab allikale võimaluse teha lugejale (s.o avalikkusele) selgeks, mis tegelikult juhtus, siis kriitiliste teemade esilekerkimisel soovib osa ametnikke ja poliitikuid kohe kehtestada tsensuuri.

Nende kujutuses on olemas rumalad küsimused, mida ei tohiks üldse küsidagi, ning teemad, mida ei peaks üldse arutama. Põhjus näib olevat lihtne: asi pole mitte küsijas ega küsimustes, vaid hirmus, et needsamad ametnikud ja poliitikud jäävad vastates rumalasse olukorda. Nii ka praegu: kui küsida valusaid ehk nn rumalaid küsimusi, siis vastuseks on tihti häma või demagoogia. Tulemuseks on, et ühelt poolt küsitakse neidsamu küsimusi aina rohkem ja teravamalt; teiselt poolt järgneb varjamine, vassimine ja sildistamine.

Olukord on Eesti pseudoeliidile eriti valus, kuna nende hulgas levib kahjurina iseenda eksimatuse ettekujutus. Nemad teavad, teevad ja ajavad Eesti asja. Teised kuulaku ja tulgu kaasa. See libe tee ongi viinud sinna, kus igasugust kriitikat võetakse kui rünnakut isiklikult enda vastu, aga avalikus ruumis nimetatakse seda rünnakuks Eesti riigi vastu. Nii on raske ka võimalikke vigu tunnistada või üleüldse neid näha ja aduda.

Mõni ütleks, et see on suurusehullustus. Sest ka kõik teised eestimaalased armastavad, arendavad ja ajavad Eesti asja. Ja neist paljudel on tunne, et neid on kotitud, kui kasutada Siim Raie väljendit. Hingame nüüd üheskoos sügavalt sisse ja räägime asjad selgeks.