Mis on Autorolloga tegelikult valesti?

Autorollo on 2008.–2009. aasta suure kriisi järjekordne ohver. Ettevõte on seda haavatavam, et vahetult enne kriisi puhkemist on võetud suur laen ja seda raha ei paigutatud mitte ettevõttesse, vaid kaasomaniku väljaostmisesse. Ajastus on erakordselt õnnetu. Vaid mõni kuu hiljem, 2008. aasta oktoobris, poleks sellist laenu mingil juhul saanud.

2010. aasta aprilliks on Autorollo üliraskes seisus. Omanik Väino Pentus satub haiglasse ning palub tütrel Keit Pentus-Rosimannusel ja väimehel Rain Rosimannusel firma asjadega tegeleda. Viimased kaasavad advokaat Siim Roode, kes võtab väljakutse vastu.

Siiamaani ei ole asjas midagi erakordset ega kahtlustäratavat. Tol ettevõtluse jaoks hirmsal ajal oli tuhandetel ettevõtetel hing paelaga kaelas. Paljud läksid pankrotti, paljud venitasid aastakese-kaks ja surid agoonias. Muidugi oli ka neid, kes vastu pidasid ja kriisist tugevamana kui enne väljusid. Paljud tööandjad ja -võtjad rikkusid sel ajal oma tervise ja nii mõnedki neist on praeguseks enneaegselt lahkunud.

Aga Autorollo on antud headesse kätesse. Asjaga tegelevad Eesti Vabariigi riigikogu esimene aseesimees, hilisem minister ja riigikogu liige. Nende pakutud advokaat asub tegutsema ja kõik võivad oodata kui mitte soodsat lõpptulemust, siis vähemalt ausat lahendust. On aprill 2010.

Paraku läheb kõik teisiti. Rosimannuste toodud advokaat saab ettevõtte omanikuks. Peagi lahkub firmast kogu vara firmasse Autohills ja sealt edasi. Tihti tiksuvad tegevuseta firmad aastaid tühjalt äriregistris, Autohills likvideeritakse juba 2012. aasta veebruaris.

2010. aasta augustis sisestatakse Autorollo raamatupidamisse kaks laenulepingut, mille kohaselt on miljon krooni laenatud ühele kohalikule firmale, mis peagi likvideeritakse, 2 miljonit Pihkva oblasti elanikule Roman Moiseevile. Vastu ootusi leiavad Äripäev ja Eesti Ekspress Roman Moiseevi üles, ta on täitsa elus ja pole isegi asotsiaal. Moiseev ei ole Autorollost midagi kuulnud ja allkiri laenulepingul ei ole tema oma. Autorollo omanik Väino Pentus ei mäleta Moiseevit.

Võib-olla see siiski ei ole võltsitud leping, äkki Moiseev siiski valetab ja on 2 miljonit krooni kätte saanud? Sel juhul peaks adekvaatne firmaomanik tegema kõik endast oleneva, et raha Moiseevilt ja teiselt firmalt tagasi saada. Pole teavet, et see nii oleks. 2009. aasta kuupäevaga lepingud ilmusid Autorollo raamatupidamisse alles järgmisel, 2010. aastal. Igale ettevõtlusega kokkupuutunud või lihtsalt tervet mõistust omavale inimesele on juhtunu sisu täielikult selge.

Suurim kahjukannataja on Eesti Vabariik läbi KredExi, mis maksab Swedbankile välja laenugarantii summas üle 320 000 euro. KredExi nõude ostab 3500 euroga (pisut üle 1% nimiväärtusest) suuruselt neljanda võlausaldaja, transpordiettevõtetele kütusekaarte müüva firmaga Port One seotud ettevõte.

Autorollo juhtumist hargnevad erinevad kohtuasjad, suures plaanis kaheks jagatuna kriminaalmenetlus ettevõtte juhatuse liikme ja omaniku vastu ning tsiviilkorras nõue Rosimannuste väidetava osaluse kohta firma varatuks muutmisel.

Ettevõte on varadest vabastatud ja selle on korraldanud Rosimannuste toodud advokaat. Kui advokaat tõesti tegutses isepäiselt, siis miks mitte minister ja riigikogu liige, meie moraalsed majakad, teda ei peatanud? Või ei saanud nad toimuvast aru? Kuidas nad siis sobivad meid juhtima ja meie eest seadusi tegema?

21. oktoobril otsustab ringkonnakohus, et ettevõttest vara väljaviimise juures ei ole tahtlus tõestatud, ning vabastab Rosimannused tsiiviilnõude osas vastutusest. See on juriidiline kategooria, mis moraalsest dimensioonist ei räägi mitte mdagi.

Vahetult pärast kohtuotsuse teatavakstegemist postitab Keit Pentus-Rosimannus Facebooki: Hetk tagasi sain teate, et neli aastat tagasi alanud ebaõiglane nõiajaht sai kohtus lahenduse. Võitsin. ... Tõde oli minu poolt kogu aeg, nüüd on ka õigus...

Pühapäevase seisuga oli see sissekanne kogunud üle 200 laigi. Teiste hulgas meeldis see kohtuotsus Reformierakonna riigikogulastele Valdo Randperele, Kalle Pallingule, Remo Holsmerile, Eerik-Niiles Krossile, Yoko Alenderile ja koguni Igor Gräzinile. Aga ka erakonna peasekretäridele Kalev Lillole, Martin Kukele ja Reimo Nebokatile. Ning kirsina tordil ministritele Kristen Michalile ja Jürgen Ligile. Viimane nimetab kogu protsessi häbiplekiks ja poliitilisel toel väljapressimiseks. Õnneks ei olnud seda postitust laikinud peaminister Taavi Rõivas.

Kindlasti on nende rohkem kui 200 seas inimesi, kes ei ole Autorollo asjusse süvenenud, ja neid, kes Keit Pentus-Rosimannusele inimlikult kaasa elasid. Aga tipp-poliitikud, nende hulgas ministrid, teadsid kindlasti, millest jutt. Ja see on hirmuäratav. Nad kiitsid heaks, et pankrotti minev ettevõte kõrvaldab oma vara, asendab raha laenulepingutega ja jätab võlausaldajad, sealhulgas Eesti riigi, rahast ilma. See ei ole enam lihtsalt kriis, see on moraalne pankrot.

Igaks juhuks kinnitan, et ma ei ole kunagi olnud seotud ühegi poliitilise erakonnaga peale oktoobrilaps ja pioneer olemise. Samuti ei ole mul mingit majanduslikku huvi seoses Autorollost lähtuvate asjadega.

Usun, et Autorollo saaga ei ole veel lõppenud ning saame vanadest ja ehk ka uutest detailidest edaspidigi kuulda.