Maksustage vara ja laenake

Eesti peamine saavutus majanduses on olnud investeeringute tulumaksust vabastamine, mille autor oli küll eelkõige eelmise põlvkonna erakonna juhttuumik ja selle praeguseks ebamugavaks muutunud liider. Aga ka tulumaksu ühtlusega (alanud juba varem) jätkamine ja mõnda aega kestnud alandamine, mille võimalused küll praegu tehnilistel ja majanduskeskkonnalistel põhjustel on ammendunud.

Viimasest ajast pole võrreldava tähendusega reforme tulnud, küll aga pisut erineva ratsionaalsusastmega ideid aeg-ajalt, nagu viie rikkama hulka jõudmise tegelike reformidega toestamata unistus. Põhiliselt on tegeletud pigem hoidmisega-peenhäälestusega, mida ka edukalt (võimul püsimise mõttes) on siiani rakendatud.

Suur muutus pole veel toimunud, v.a selles mõttes, et pikaajaline juhterakond on üksmeelse parlamentaarse opositsiooniga võimult tõrjutud. Muutuste suurus selgub siis, kui kirju koalitsioon paneb paika ka oma programmi. Siin saab ainult soovitada kuulata rohkem ettevõtjate ja majandusteadlaste häält.

Ettevõtluse mängureeglid peavad olema kord kehtestatuna ka prognoositavalt, mitte üleöö muudetavad. Kehtib eriti maksupoliitilises, senise kurva praktikaga valdkonnas. Edumeelsed (ettevõtjat täiendavalt mittekoormavad, vaid hoopis tegevust hõlbustavad) maksukogumise tehnoloogiad peaks aga saama jätkuvalt tuult tiibadesse.

Mida võib kindlalt soovitada? Ilmselt tuleks loobuda paarist dogmast, sealhulgas nendest, mida seni kuulda olnud. Mitte tulumaksu progresseeruv tõstmine, vaid hoopis madalama sissetulekuga elanikkonna gruppide järeleaitamine võiks olla esmane suund. Näiteks miinimumpalga taseme tõstmine ja tulumaksuvabaduse piiri sellega võrdsustamine. Tööandjapensioni süsteemi juurutamine mittekaristaval viisil. Tehnoloogiavaldkonna alustavate firmade jaoks kuni kolmeks aastaks sotsiaalmaksu märgatav vähendamine või lausa puudumine, sotsiaalmaksulagi kõrgepalgalistele, tihti ajutiselt Eestis töötavatele spetsialistidele. Paindlikumaks tuleb muuta osalise töö kui üha enam leviva vormi sotsiaalmaksustamine, näiteks maksustatava tasu alammäära olulise alandamisega.

Kuid peamine, mille vastu kiputakse ideoloogilistel kaalutlustel eksima, on maksupoliitika üldine suunamuutus, kus tarbimismaksukesksuselt, millel on puudusi, kuid enam plusse, minnakse üle tulumaksustamiskesksusele, mis pärsib saavutusvajadust. Küll aga võiks enam maksustada (kuigi meiesugusel ääremaal ikka mõõdukalt) vara, ehk siis juba saavutatud jõukust.

Siiani ei saa ma aru senistest argumentidest, et laenata ei tohi, sest pole ideid. Nagu oleks meil kõik taristu juba valmis. Muidugi, laenata jooksvateks kuludeks ei tohi mitte mingil juhul. Kõik riigid, kes on laenanud avaliku sektori palgatõusuks ja pensionide maksmiseks, on pöördumatult lõksus. Küll aga taristu ehitamise kiirendamiseks, mis on igasuguse, nii sotsiaalse kui ka eriti majandusliku, arengu loomulik kiirendaja ja kvaliteedi tagaja, võib ja ka peab laenama. Eriti kui raha on nii odav, kuid seda peab tegema targalt ja tõhusalt.

Riigifirmade (näiteks Eesti Energia või Tallinna Sadama) vähemusosalused tuleb viia börsile, kui arvestada ratsionaalseid argumente riigifirmade juhtimise kvaliteedi parandamiseks ja politiseerituse vähendamiseks, samuti uue koalitsiooni tekke avalikult välja kuulutatud ajendit, ning, mis peamine, meie inimeste säästude oma majandusse parema suunamise ning vähese likviidsuse all kannatava väärtpaberituru elavdamise eesmärki. Omaaegse isikliku kogemuse pinnalt eduka Telekomi börsistamisega võin seda kindlalt soovitada.