Ratas, võtke eeskuju Trumpilt!

Arvamused uue koalitsiooni läbirääkimistesse jagunevad valdavalt kaheks. Kumbki neist ei aita meid edasi. Üks pool on veendunud, et veel enne, kui kukk pärast tema ametisse astumist jõuab kolm korda kireda, võtab Jüri Ratas välja Ühtse Venemaaga sõlmitud lepingu seni saladuses püsinud preambula, ning kapituleerub Moskvale. Seda vaadet veab edukalt võimult kukkuv Reformierakond. Mul puudub info, mis sunniks seda muret tõsiselt võtma.

Teine pool ei suuda varjata väiklast kahjurõõmu, et Reformierakond – samastatud professionaalse poliitikategemise, nn establishment’iga – lõpuks ometi võimult kõrvaldatakse. Mul pole puudust kvaliteetsest meelelahutusest ja kultuurist, mis minus rohkem rõõmu, kurbust ja kõikvõimalikke muid emotsioone esile kutsuks, nii et ka sel lähenemisel pole põhjust pikemalt peatuda.

Sündiva koalitsiooni ametlik narratiiv on aga: seisak. See on ehitatud juba pikaajalisele retoorilisele vundamendile sellest, kuidas Reformierakond ei tee enam reforme, ning maalib vajaduse uue koalitsiooni järele justkui lahendusena peenhäälestamisele. Teooria üks miinus on asjaolu, et lagunenud koalitsioonis seisid mitmed asjad just Isamaaliidu ja sotsiaaldemokraatide omavaheliste eriarvamuste tõttu, mida Reformierakond ei tahtnud/suutnud/osanud lahendada. Pudi-padi, nagu öeldakse. Olulisem on, et selle loogika järgi peaks uus koalitsioon suutma järgmise sammuna defineerida, mis suunas mitte-seisma asutakse. See aga eeldab koalitsioonilepingut, millele on valmis alla kirjutama innovaatiline suitsupääsuke, haug ja ninasarvik. (Kas Ratas on selle ka juba ära muutnud?)

Ühe idee pakub võib-olla välja aga ei keegi teine kui Donald Trump. Oma võidukõnes tõstis ta esikohale teema, mis liidab muidu vägagi lõhestunud poliitilist maastikku, ning selleks on investeeringud infrastruktuuri. Vabariiklased ja demokraadid pole USA valimiskampaania ajal just paljudes küsimustes üksmeelt leidnud, ning kuigi võit on võit, otsitakse ka seal ühisosa. Võib-olla just niivõrd lihtsast asjast kui investeeringud võiks saada üks ühine eesmärk ka Eesti uuele koalitsioonile (hurraa, Reformierakond on läinud! ja – appi, Keskerakond müüb meid Kremlile! asemel) ja – võib-olla – polekski see kõige halvem mõte.

Eestis on, vähemalt sama kaua kui Reformierakond valitsuses on olnud, kehtinud tasakaalus eelarve dogma. Peab tunnistama, et on olnud aegu, kui sellega on korreleerunud märkimisväärnee majanduskasv. Mitte muidugi seetõttu, et tasakaalus eelarve aitaks majanduskasvule kaasa. Ning kahtlemata peab tunnistama, et majanduslanguse ajal oleks riigil märksa raskem, kui ta peaks veel suures ulatuses intressimakseid tegema.

Võib-olla ongi põhjendamatu loota, et teatud arengutasemest alates on võimalik Eesti majandusel kasvada kolm või enam protsenti aastas. Kuid olukorras, kus laenuraha on niivõrd odav, eelkõige korraliku eelarvedistsipliiniga riigile nagu Eesti, võiks proovida. Kas te olete ka öökimiseni kuulnud seda lugu sellest, kuidas Ameerikas aktsepteeritakse riskivõtmist ja ebaõnnestumist ja kas või pankroti läbitegemist ning kuidas me peaks ka Euroopas ja Eestis julgustama kõiki katsetama? Tavaliselt räägivad poliitikud seda ettevõtjatele. Ma poleks vastu, kui nüüd poliitikud riski võtaksid.

Teate, mis on teine asi, mida poliitikud ettevõtjatele armastavad viimastel aastatel rääkida nendel meeldivatel üritustel, kuhu poliitikud on enda meelest kutsutud ettevõtjaid õpetama, kuigi ettevõtjad lootsid neilt kuulda aruannet tehtust ja tegematajätmistest? Nad räägivad, et ettevõtjad võiksid investeerida. Kuidas nad on näinud keskpankadega vaeva, et laenuvõtmine ja investeerimine võimalikult soodsaks ja lihtsaks teha. Kuidas sellest hakkaks majandus uuesti kasvama.

On levinud usk –  mitte ainult poliitikute seas, vaid ka üldisemalt –, et kui ettevõtted saavad mõistliku hinnaga laenu võtta, ja selle raha eest midagi ehitada või midagi teha, mis neil võimaldaks edaspidi rohkem või paremat teenust müüa, et nad teenivad tagasi laenuintressi, ning võib-olla isegi väikese kasumikese. On tekkinud usk, et selleks, et saavutada inflatsioonieesmärke, ning sisetarbimise toel saada majandus Euroopas uuesti liikuma, on lisaks Euroopa keskpanga rahatrükipoliitikale vaja ka valitsustepoolset otsesemat raha majandusse süstimist, olgu see siis investeeringute või inimestele raha kätte jätmise kaudu.

Eesti infrastruktuuri on muidugi kõvasti investeeritud, eelkõige Euroopa Liidu struktuurifondide toel. Kuid teha saaks veel palju, vaadates nii meie teid kui koolimaju. Oluline on meeles pidada, et investeerida on võimalik ka innovatsiooni, ja see ei tähenda ainult laboratooriumitega varustatud kontorihoonete ehitamist.

Peamine väljakutse ongi olnud küsimus, millesse investeerida. Ka esimesed uudised koalitsiooniläbirääkimistelt räägivad meile sellest, et uus valitsus võib olla valmis laenu võtma, ning mõistagi mitte jooksvateks kuludeks, vaid ainult investeeringuteks, ning et nad võivad olla valmis ka riigiettevõtteid erastama. See puudutab siis riigieelarve tulupoolt.

Eelarve teiselt poolelt on kuulda ainult madalapalgaliste maksusoodustustest. Mis tekitab paratamatult kahtlustuse, et igal aastal nii ehk naa igas riigieelarves olevad väikesed ja suuremad investeeringukesed rahastatakse edaspidi laenuraha ja erastamistulu eest, selleks, et selle võrra saaks rohkem ülejäänud eelarvetulusid kasutada jooksvateks kuludeks. See tundub väga halb mõte. Kuid kui uus koalitsioon suudab välja mõelda, kuhu vajadusel kas või laenuraha investeerida, siis võiks tegemist olla tõepoolest põhimõttelise pöördega, ning, mine tea, äkki isegi õigustatud pöördega.

Seega, Ühtse Venemaa lepingu üle või Reformierakonna opositsiooni mineku üle irvitamise asemel – tehku Äripäeva lugejad koalitsiooniläbirääkijatele ettepanekuid, kuhu odavat laenuraha investeerida!