Tulumaksuseadus remonti

Ühisrahastus on võimalus ühelt poolt raha kaasamiseks, kuid teiselt poolt on inimesed huvitatud sellest, et oma investeeringutelt ka teenida. Sõltumata sellest, kas tegemist on laenamise või investeerimisega mingitesse äriprojektidesse, on ühisrahastusele omane see, et investor hajutab riske ja paigutab pigem väiksemaid summasid paljudesse kohtadesse.

Eriti puudutab see laene, kus näiteks 500 euro väljalaenamisel võib laenuandja paigutada 10 eurot 50 erinevasse projekti. Igalt laenult või projektilt loodetakse tavapärasest suuremat tulusust, sest investor (laenuandja) on arvestanud võimalusega, et mõned projektid (laenud) lähevad n-ö hapuks. Teisisõnu, üheksalt laenult saadav 15% määraga intress peaks ära katma ka kümnenda laenu, mida kunagi tagasi ei saada. Investori netotulu on reeglina väiksem kui üheksalt laenult arvutatud intress ja oma olemuselt ei saa seda võrrelda näiteks panga poolt võlakirjalt makstava intressiga.

Lisaks võivad kaasneda erinevad teenustasud, mis investori netotulu veelgi vähendavad. Kokkuvõttes võib öelda, et isegi kui raha paigutatakse laenudesse, on olemuselt pigem tegemist investeeringutuluga, mida peaks maksustama vastavalt sellele, mis investorile lõpuks reaalselt kätte jääb (netotulu).

Traditsioonilised maksureeglid ühisrahastuse puhul enam ei sobi. Näiteks laenude puhul ei jõua ükski nn laenuandja (investor) hallata ja jälgida iga laenu kohta eraldi, kui palju ta just intressituluna teenis. Samuti ei saa ta kuidagi mööda vaadata kuludest, mis tekkisid seoses teenustasudega või hapuks läinud laenudega.

Mõningatele ühisrahastusplatvormidele on omane ka see, et investor kannab raha oma tavapäraselt laenukontolt platvormipidaja nn kliendikontole ning platvormipidaja juures avatud virtuaalselt kliendikontolt hakkab investor erinevaid rahapaigutusi tegema. Sellele virtuaalsele kontole laekuvad regulaarselt ka laenude tagasimaksed, intress ja viivised.

Kus häda kõige suurem...

Tulumaksuseadus taolist loogikat ei tunne ja vajab remonti. Kuni remonti pole tehtud, on füüsilisest isikust investoril otstarbekam asutada osaühing ja investeerida selle kaudu. Samas ei ole ka see nii lihtne – muu hulgas tuleb meeles pidada, et meie õigusruumis eksisteerib ka krediidiandjate ja -vahendajate seadus, millega reguleeritakse äriühingute poolt füüsilistele isikutele (tarbijatele) laenude andmist. Seega – nokk kinni, saba lahti.

Kus  häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: tegelikult on tulumaksuseaduses olemas füüsilise isiku investeerimiskonto regulatsioon. Investeerimiskonto tähendab pangas avatud rahakontot, millele laekuva investeerimistulu maksustamist saab edasi lükata ning kontol olevate vahendite arvel uusi investeeringuid teha. Tõsi, see regulatsioon on ülikeeruline ning kogenud maksunõustajagi võib selle nüanssidest arusaamisega hätta jääda.

Praeguse investeerimiskonto regulatsiooni üheks suureks puuduseks on asjaolu, et „sobivateks“ kvalifitseeruvad vaid peamiselt börsil noteeritud väärtpaberid ning investeerimisfondide osakud. Ühisrahastusplatvormide kaudu äriühingutesse investeerimine sobivaks ei kvalifitseeru. Kehtiv lahendus tagab eeskätt vanadele finantsturu osalistele eelisseisundi uute tulijate ees.

Üle tuleks vaadata laenupõhiste platvormide kaudu tehtavate investeeringute maksustamine. Lisaks võiks platvormide kaudu tehtavaid investeeringuid lugeda sellisteks, mida on võimalik tulumaksuseadusega reguleeritud investeerimiskonto vahendite arvelt teha. Kolmandaks võiks mõelda, kas platvormi juures oleva virtuaalkonto võiks samuti võrdsustada pangas investeerimiskontona käsitatava rahakontoga.

Autor: Merit Lind ja Ivo Vanasaun