Jätke e-valimised rahule

Valitsuserakonnad tulid Keskerakonna juhtimisel välja ideega, et e-valimiste aega võiks lühendada seitsmelt päevalt kolmele ning seda ideaalis juba selle aasta kohalike omavalitsuste valimisteks. Peamisteks põhjendusteks tuuakse e-valimise ebaturvalisus ning soov seada kasti juures hääletajad virtuaalsete vahendite kasutajatega võrdsemasse seisu.

Annus demagoogiat

E-valimiste näol on tegemist lisavõimalusega nende jaoks, kes ühel või teisel põhjusel valimiskasti juurde tulla ei saa. Võimalusega, mis aitab valimiskastide juurde tuua võimalikult suure osa elanikkonnast ja suurendada valimisaktiivsust, mis peakski olema demokraatliku riigi eesmärk. Tahame me ju kõik, et valitud esinduskogud esindaks suurima võimaliku valijaskonna huve.

Kärpega kaotavad aga noored, kes on liikuvamad, samuti oma aega väärtustavad valijad. Jah, ka mina hindan aega – on vahe, kas lähen valimisjaoskonda kohale ja kulutan tunni või olen efektiivne ja hääletan 2 minutiga ning saan alles jäävat ressurssi produktiivselt enese hüvanguks kasutada.

Muudatus tähendab ka nende võimaluste kärpimist, kes viibivad eri põhjustel Eestist või oma kodukohajärgsest valimisjaoskonnast kaugemal.

Interneti kasutamine kõrgeima võimu teostamiseks ei sea seejuures mitte kuidagi kehvemasse ega paremasse olukorda neid, kes on ajalooliselt kindlal päeval harjunud kasti juures hääletama. Valimissedelile kantud kirjed on samasuguse kaalukusega nii paberkujul kui ka elektrooniliselt. Seega jääb küsitavaks, mille nimel täpselt valimisaktiivsusega riskitakse.

Selle taustal, et elektrooniliselt hääletanuid oli viimastel valimistel ligi kolmandik ning on teada, et virtuaalsed võimuteostajad reeglina Keskerakonda ei soosi, tundub ühe valijagrupi võimaluste vähendamine katsena kahandada konkurentide hääli. Selle tulemusena langeb aga ka esinduskogude legitiimsus ning ringi pööratakse ka läänemaailmas Eestist loodud innovatiivse riigi kuvand.

Pidur innovatsioonile

Vähendades elektroonilise hääletamise aega põhjendusega, et see on ebaturvaline ning võimaldab valijaga manipuleerida, saadame maailmale signaali, just kui oleks siiani meie uhkuseks olnud e-riik tegelikkuses mittetoimiv. Midagi, millest ei tasugi tegelikult eeskuju võtta.

Sellise sõnumi edastamine oleks vale juba põhjusel, et tegelikkuses on süsteem hästi käima saadud ning vabariigi valimiskomisjon pole seoses e-valimistega suuremaid rikkumisi ühelgi korral tuvastanud. Samuti on igal hääletajal, kes tunneb, et internet ei võimalda tal vabalt ja salajaselt otsustada, võimalus oma valik traditsioonilisel kombel langetada.

Võib küll öelda, et e-valimised ei kao, vaid periood lüheneb, kuid muudatuse argumendid pole vettpidavad. Lisaks on teada, et kui lumepall veerema panna, kogub see enda ümber üha uusi kihte. Lõpetuseks toetan aga IRLi algatust, mille kohaselt võiks e-hääletamise lubada ka valimispäeval.