Lõpp priisõidule tervishoius

Solidaarne tervisekindlustus, mille kohaselt maksab igaüks oma tuludelt tervishoidu võrdse protsendi olenemata tema riskikäitumisest, soosib priisõitu. Nii võib igaüks rikkuda oma tervist, teades, et sellest tulenev abivajadus makstakse kinni tervisliku eluviisi viljeleja arvelt.

Bussis kokku kukkuv narkomaan või alkoholisõltlane saab erakorralist meditsiiniabi, koormates tervishoiusüsteemi. Veel enam, ressurssi kulub ka tema rehabilitatsioonile, samas kui oma tervisest hoolivate inimeste väiksemad hädad jäävad pikkade ravijärjekordade tõttu sageli õigel ajal tähelepanuta. Tekib küsimus, kas ressurssi tuleks ikka  kulutada neile, kes end teadlikult ohtu seavad.

Selleks, et tervishoiukulud väheneksid, peab iga ühiskonna liige tundma vastutust ühise ressursi võimaliku efektiivse kasutamise pärast. Lahenduseks on tervishoidu panustatava summa sidumine konkreetse isiku riskikäitumisega.

Siinkohal ei pea ma kindlasti silmas ebatervisliku eluviisi maksustamist, sest ühest küljest ei kasuta riik aktsiisist saadavat tulu tihti sihtotstarbeliselt. Teisalt peab aga igaühele jääma vabadus otsustada, kas ta soovib oma käitumisest tulenevaid riske kindlustada või lepib nende realiseerumisel pigem abita jäämisega. Viimasel juhul puuduks koormus tervishoiule ning seega ka vajadus ebatervislikku eluviisi kõrgemalt maksustada.

Lahendus on erakindlustusel põhineva tervishoiusüsteemi loomine. Nii oleks iga tervisekindlustuse taotleja makse erinev ning sõltuks tema reaalsest riskikäitumisest. See motiveeriks ühelt poolt inimesi vähem oma tervist rikkuma ning teisalt oleks koormus panustajate suhtes õiglasemalt jaotataud ja süsteemile tervikuna väiksem. Abi saavad vaid need, kes on oma riske arvesse võttes selle eest õiglaselt tasunud.