Vello Lind • 3. mai 2017 • 5 min
Jaga lugu:

Kuidas me rikkaks saame

Vello Lind
Vello Lind  Foto: Andras Kralla

Eesti riik ekspordib kuus ühe miljardi euro eest ja impordib kuust kuusse 1,1 miljardi eest. Vahe on sada miljonit eurot. Eesti rahvuslik rikkus väheneb. Kuidas see tasa teha, küsib ettevõtja ja omaaegne põllumajandusjuht Vello Lind.

Asi puudutab kolme subjekti: kõigepealt iga inimene; teiseks valitsus; kolmandaks president. Kui me SKTd ei suurenda, siis ei maksa üldse lootagi, et jõuame kunagi haljale oksale. 500eurone tulumaksuvabastus on hiilgav, see mõjutab Eesti turgu positiivselt. Need mitusada miljonit aastas tuleb aga kuskilt tagasi tõmmata.

Tuhande euro eest eksporditavat kaupa

Võib-olla kõigil ei ole seda kahtekümmet tuhandet eurot, et asutada oma elektrijaam, aga ka neid inimesi on piisavalt. Mul on 25,4kilovatine päikeseenergial töötav mikroelektrijaam. Praegu on ühe kilovati ehitusmaksumus kokku 800 eurot. Hind alaneb kiiresti, aasta pärast on see võib-olla juba 600 või 500 eurot. Teoreetiliselt peaksid need päikesepaneelid tootma 25 400 kilovatt-tundi elektrienergiat. Kuna aga säilitasin oma õuna- ja õuepuud, siis toodan riigile müüdavat energiat kuskil 16 000–17 000 kWh ja need 17 000 kilovatt-tundi saavad täis juba selle aasta lõpuks.

Veebruaris sain ühe kilovatt-tunni eest, mis müüsin riigile (Alexela kaudu, teist võimalust ei olegi) 3,5 eurosenti ja märtsikuus 3,1 eurosenti. Riigilt ostsin aga nii taastuvat kui ka põlevkivist toodetud elektrienergiat 11 sendiga kilovatt-tunnist (koos kohaletoimetamisega). Kõik paelad on ju olemas, mida pidi elekter Soome poole jookseb. President ütleb, et tuleb teha eraldi pael Euroopasse – no tehtagu siis, mina 80aastasena enam seda tegema ei hakka. Tuhande euro eest eksporditavat kaupa – see on minu kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Päikeseenergia on praegu odav ja odavamaks läheb. Eesti rahval on pangas hoiuseid 6,6 miljardit (2016. aasta juuli seisuga), selle eest saadakse 0,04%. Mina saan ka. See on surnud raha. Seda tuleb hakata tootmisse tõmbama. Leida võimalus päikese- või tuuleenergia tootmisel maksta kolme protsendiseid aastadividende – ja palun väga, investeeringud tulevad.

Päikeseenergia tootmisvõimsus jääb meie lastelastele. Seda ei saa kuskile ära vedada. Miks rääkida nii palju päikeseenergiast? See ei vaja hilisemat hooldust. Tal ei ole pöörlevaid osasid. Teadus aga areneb. Kolme-viie aasta pärast jõutakse niikaugele, et elektrit hakkab tootma tavaline päevavalgus. Kui valitsus ei oska ja Eesti Pank ei taha seda 6,6 miljardit rahva raha, mis hoiustatud 0,04 protsendiga, Eesti rahva heaks tööle panna, siis on halvasti.

Mida saaks Eestimaal toota?

Me lööme hirmsasti seda mahetootmise kella. No tootkem siis ja arendagem ja müügem kokkuostu kaudu poole kallima raha eest maha kui intensiivse põllumajandusega, mineraalväetiste ja dopinguga toodetu, et maailma ära toita. Meil on nii suur plats ja ainult 1,3 miljonit inimest, saame hakkama.

Kiiresti tuleb ette võtta lihaveiste lõpunitöötlus. Turg on olemas. Antagu laenu neile, kel lihaveisekasvatuse arendamiseks maa olemas. Kui ei taheta teha ja vaeva ei taheta näha, siis ei saa midagi. Kasutusvalmis lihatoodete müümine Soome on perspektiivikas, rääkimata Türgist ja ükskord ikka avanevast Peterburi turust, mis vaid kolme-nelja tunni kaugusel.

EASis on 300 inimest, nendel kõigil jääb ju midagi näppude külge, seal aitab kolmekümnest.

Valdade vähendamisest ei piisa. Neile tuleb anda Põhjamaade eeskujul suurem otsustamisõigus. Soomes, Rootsis, Taanist ja Norrast ja Islandist rääkimata saavad omavalitsused riigieelarvest viis kuni kümme protsenti, ülejäänu toodavad ise. Näiteks ka Poola, keda me ju hästi ei salli, on jõudnud juba 50 protsendi peale – tähendab omavalitsused saavad 50% riigieelarvest ja 50% peavad ise tootma. Meie kritiseerime Poolat hirmsasti, et ta on vilets ja isepäine. Mina ütlen: siin ta sammub ees, aga tuli samasugusest sotsialismist.

Mida teha Rail Balticuga?

See ettevõtmine osutub mõttekaks, kui on viis miljonit soomlast taga – peaminister Ratas ja majandusminister Simson, kellele eksport allub, pöörduvad presidendi poole, kes võtab ühendust Soome presidendiga ja saavutab hea tahte kokkuleppe, et Soome hakkab tunneli ehitusega pihta. Kui soomlased saavad siit elektrirongiga Berliini sõita 200–250 kilomeetrit tunnis, siis on teine tera, sest laevaga minek sealt Taani-Norra või Rootsi kaudu võtab kaks päeva. Kui kokkulepped saavutatud, tuleb hakata kohe sellesse projekti raha paigutama ja mina paigutan ka.

Aga kui presidentide kokkulepet ei sünni, tuleb Simsonil hakata ehitama neljarealist teed Läti piirini, hoiatades ühtlasi lätlasi-leedukaid-poolakaid, et meie hakkame piiramata kiirusega Berliini kihutama. Kui vaja, tuleb laenu võtta.

Tark president

Meil on tark ja ettevõtlik president. Ta oskab hästi oma miljoneid kasutada, edu talle! See on ettevõtliku eestlase komme. Mina tahan rääkida tema Vääna-Jõesuu suvilast. Peab ütlema, et see on ajast ja arust. Eterniitkatusega, kuid eterniit on ohtlik värk. See suvila tuleb ümber ehitada. Presidendi suvila juurde kuulub suur plats. Sinna annaks teha 30kilovatise päikesel töötava elektrijaama. Päikeseelekter on puhas värk, ei tee müra ega sega vaadet. See oleks siis meie presidendi päris esimene omatoodang – rohkem kui tuhande euro eest ekspordiks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt