Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Relvad räägivad üleolekust
Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort.Foto: Postimees/Scanpix
USA raketirünnaku järel tekkinud vaikus võib olla ajutine, aga löögi sõnum oli vägagi selge, kirjutab siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort.
Rohkem kui kuu aega tagasi ehk 7. aprillil ründas Ameerika Ühendriikide merevägi täpselt 59 raketiga al-Shayrati õhuväebaasi Süürias. Nad tegid seda võrdlemisi täpselt. Nii täpselt, et samas baasis asuv Venemaa Föderatsiooni õhuväe üksus tabamusi ei saanud. Kahjustused olid minimaalsed, sest eelnevalt antud hoiatus võimaldas õhuväebaasi suures osas evakueerida.
Hiljem teatasid nii Venemaa kui ka Süüria, et ameeriklased tabasid ainult remondis olnud lennuvahendeid. Ütleme nii, et eks neid oligi lühikese aja jooksul suhteliselt raske evakueerida. Pealegi pole Vene päritolu lennukite remondi venimine ehk ameeriklaste süü.
Mis on selle enam kui kuu jooksul juhtunud? Väga palju ja väga vähe. Sõda Süürias kestab ja kahjuks ei paista konfliktil lõppu. Keemiarünnakud valitsusvägede poolt Venemaa teadmisel suurendavad nii sisepõgenike kui ka Süüriast lahkuvat inimeste hulka. Samal ajal võivad Euroopa Liidu ja Türgi migratsiooni ohjavad kokkulepped perspektiivis lakata ja selles osas ei ole väljavaated just kiita. Lisaks oli tegemist ühekordse rünnakuga.
Venemaa piirdus räuskamisega
Vähe on juhtunud ka selles mõttes, et Venemaa reaktsioon pole olnud kuigi tugev. Natuke on viidud juurde sõjatehnikat, midagi on roteeritud, aga suurt muutust olnud pole. N-ö toreda etteastega esines ÜRO julgeolekunõukogus Venemaa asesaadik Vladimir Safronkov, kes pisut räuskas ja kasutas suhteliselt vulgaarset väljendusviisi, ent see oli ka kõik. Tema ilmselt viimistletud sõnavõtt läbimõeldud rõhuasetusega läks tõlkes kaduma.
Tulemuseks oli huvitav kooslus, kus ühele osapoolele tundub, et „küll ma alles panin ta paika“ ning teisele näib, et „tegu oli võrdlemisi viisaka sõnavõtuga“. Olukord meenutab kauplemist, kus ühele tundub, et müüs kogu kauba maha, ja teisel on hea meel, et kõik raha alles jäi.
Kes ise kasutab oma eesmärkide saavutamiseks jõudu, see hindab ka ainult jõudu. See, kes ise kavaldab, arvab, et teisedki ajavad asju vaid kavaldades. Eriti ilmekalt toob selle esile
Putini käitumine, tehes panuseid president
Trumpile ehk „veel parem kui diil Putiniga on viimase arvamus, et mingi diil üldse tuleb“.
Praeguseks on asjade kulg näidanud, et seda oodatud kokkulepet ei ole tulemas, kuigi ka Ühendriikide välisministri määramine andis Kremlile selleks lootust. See määramine oli aga geniaalne käik, sest ilmselt arvati Kremlis, et minister Tillerson toetab oma varasemate Venemaa kontaktide tõttu „õigeid seisukohti“. Õige läbirääkija ei tee aga panust ainult sellele, keda vastaspool tunneb, vaid sellele, kes tunneb vastaspoolt.
Mida oodata edasi? Hetkeline vaikus ei tähenda muidugi seda, et mingit sigadust ei hauta. Küll aga oli raketilöögiga antud sõnum vägagi selge – ka teile kehtivad piirid ning meil on tehnoloogiline üleolek.
Muide, 59 raketti on täpselt sama palju, kui oli neid rakette, millega Venemaa Kaspia merel paiknev laevastik ründas mõni aasta tagasi ise Süüria territooriumi. Ainus vahe on, et Venemaa tulistas raketid välja mitmes jaos pikema aja jooksul, aga Ameerika Ühendriigid tegid seda minutitega.