Käpad käbil ja esihambad pikal

Sellal kui ühiskonnas valitses veel üsnagi laiapõhjaline rõõm Keskerakonna võimulesaamise pärast või vähemasti viisakalt heatahtlik hoiak, lajatas meediaõppejõud Tiit Hennoste: „Loodan, et see valitsus kaob võimalikult kiiresti ega tule enam kunagi tagasi.“ Ta märkis avameelselt, et poliitiliste põhivaadete põhjal peaks uus valitsus talle hästi sobima, aga ministrid lihtsalt ei ole tasemel. „Asi pole poliitilistes vaadetes, vaid inimestes,“ kirjutas ta.

Asi on muidugi alati inimestes. Poliitikute puhul on lihtsalt nii, et varem või hiljem hakkab inimlik pale poliitilise rüü alt välja paistma – poliitiline roll ja isiksus on sageli kerges konfliktis või siis vähemasti ei kattu, Mihhail Korb on siin hea näide –, ja siis läheb tihtipeale jamaks.

Ent asja teine pool on see, et inimesed lihtsalt tüdinevad ühtedest ja samadest nägudest ära. Rõõm Keskerakonna võimulesaamise üle oli suuresti rõõm Reformierakonna eksiilisaatmise pärast. Teisest sain ma hästi aru, esimesest mitte eriti. Nüüdseks on ka need, kes tahtsid Keskerakonnale ikka aega anda atra seada, maa peale tagasi tulema hakanud, ja reformierakondlased rübelevad uuesti võimule saama nii agaralt, et taltsutamatu universaalminister Jürgen Ligi peab neid korrale kutsuma.

Keskerakondlaste maksujandid ja aina pikenev karvane kuritegevussaba on küll kurvad vaadata, aga vähemasti ühe eest tuleb peaminister Jüri Ratast kiita: hätta jäänud ministrid on kiiresti välja vahetatud. Oravad oleksid samas seisus jäänud, käpad käbil ja esihambad pikal, vanduma, et seesinane puunott, mis näitab meile ennast luuavarrena, on tegelikult kirikutorn. Selline silmamoondustrikk võib isegi läbi minna, ainult et siis peab see, kes meid selles veenda püüab, ise seda uskuma, mida räägib. Neid mehi ja naisi, kes räägivad, mida mõtlevad, on Eesti poliitikas armetult vähe.