Läpakas ei pea õlle järel käima

Sotsiaalkindlustusameti uue infosüsteemi arendus on neelanud miljoneid eurosid, aga nüüdseks ikka läbi kukkunud. Tehakse uus hange, kulub veel kümme miljonit. Laiemalt aga pole küsimus sugugi vaid infosüsteemides. Võtame lihtsa asja ehk kontoritarkvara. Enamik ministeeriume ja riigiasutusi kasutab Microsofti kaupa – operatsioonisüsteemina Windows, kontoritarkvara Office jne.

Mõnes kohas kasutatakse mastaabiefekti ära. Näiteks tellib siseministeeriumi IT-keskus SMIT-tarkvara ka politseile, päästeametile ja muudele sisejulgeolekuasutustele. Keskuse hallata on 7000 arvutitöökohta. Rendilitsentsidele kulub igal aastal umbes 1,25 miljonit.

Haridusministeeriumis kulub aga 282 töötaja rendilitsentside peale igal aastal 97 000 eurot, see hõlmab ka serveritarkvara peale kuluvat summat. Riigigümnaasiumid, sihtasutused nagu Innove ja muud ministeeriumi haldusala üksused tegelevad oma IT-asjadega ise. Siseministeeriumil maksab üks töökoht aastas umbes 179 eurot, haridusministeeriumil aga 344 eurot.

Üldist trendi kirjeldab hästi kultuuriministeeriumist laekunud vastus palvele võtta kokku ministeeriumi haldusala tarkvarakulud. “Ministeeriumi haldusala kohta ei ole litsentsiinfot kogutud, kuna asutused on oma IT-eelarve planeerimisel vabad,” seisab vastuses.

“Ministeeriumi ja allasutuste keskset “IT-osakonda” ei eksisteeri. Ministeeriumil ei oleks nende andmetega suurt midagi peale hakata, isegi kui neid kogutaks. Asutused soetavad just nende põhitegevuseks vajalikke litsentse, arvestades eelarvelisi võimalusi,” läheb kultuuriministeeriumi vastus edasi.

Aga miks ei eksisteeri? Keskne osakond ei teaks, missuguseid litsentse vaja läheb?

Vist on juba selge, kuhu tüürin. Riigisektor tuleks koondada üheks hiiglaslikuks IT-tellijaks, mis saab ära kasutada enda turujõudu ning saada üldkasutatavale kaubale hulgihinda.

Muide, asi ei piirdu ainult tarkvaraga. Ka riistvara serveritest sülearvutiteni saaks ühiselt tellida ja hallata. Ka jooksvad halduskulud kahaneksid.

Mõistagi on sellisel ühendamisel riskid. Ilmselt tuleb kohe meelde kurikuulus Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, mis sai aastatuhande alguse poole ülesande kõik riigile kuuluv kinnisvara kokku koondada ning seda ühiselt osta-müüa-hallata. Tegelikult aga pole sugugi kõik kinnistud RKASi jõudnud, samas küsitakse näiteks ettevõtte portfellis olevate kontoripindade hooldamise eest hingehinda. Kuna teenus pole turul, ei suru konkurents hindu õiglaseks.

See on hea õppetund. Riigi keskne IT-osakond ei peaks üritama kõike teha. Väiksemat sorti arendusüksus võib seal olla, ent suuremad süsteemid tuleks kindlasti väljast tellida, et olla kindel, et asja eest makstakse nii palju, kui asi väärt on.

Tehnikauudiste portaal Geenius kajastas hiljuti seda, kuidas rahandusministeeriumi IT-keskus RMIT otsis 1000eurose brutopalga eest IT-administraatorit. Sotsiaalmeedias ja ühiskonnas tekkis elav arutelu ning IT-sektoris peeti seda üldiselt naljaks.

Seejuures otsis RMIT spetsialisti, mitte niivõrd „kas-sa-restarti-oled-proovinud“-nõu andvat kutti, keda tuleb täiesti kasutu nõu saamiseks viis tundi oodata. Ehkki sääraste sellide aeg oleks pidanud läbi saama kuskil sajandi alguses, on neid turul alles liigagi palju.

Väga korraliku spetsialisti turuhind IT-sektoris võib olla ministripalgastki kõrgem. Riigitööle selliseid inimesi eriti ei satu, kuna raha pole. See tähendab, et tihti tellivaid töid inimesed, kes tehnikast või selle loomisest suurt ei jaga. Kui läheb raamlepingu alusel tööde tellimiseks, algavad läbirääkimised. „Aga mis oleks, kui teie läpakad käiks ise poes õlle järel?“ küsib kaval IT-firma projektijuht. „No kui saab, siis ju ikka võtaks,“ kostab riigi esindaja. Selline olukord on muidugi välja mõeldud, aga sarnastest on kuulda olnud küll.

Vaja on aga eksperte, kes lööks jala vastu maad, ütleks ebavajalikele lisandustele kindla ei; teaksid täpselt, mida vaja, lepiksid kokku usutava ajaraami ning usutava eelarve. Riigi IT konsolideerimine ja riigi targaks tellijaks kujundamine peaks olema kõikide IT-sellide prioriteet. See peaks saama tähtsuse reas isegi kõrgema koha kui kahtlase tuluväärtusega nii-öelda innovatsiooniprojektid nagu e-residentsus. Kui kord on majas ja hulk raha kokku hoitud, on kohe palju rohkem raha, mille arvelt innovatsiooni teha.