Jura pressib jõuga peale

Järjest sagedamini toimetaja seda ei ütle, suures plaanis kahel põhjusel. Esimene on see, et veebi ja lehte on tarvis täita. Nii pääsevad üle avaldamiskünnise keskpärased tekstid, sageli ka PR-büroodes toodetud armetud jurakesed, millest räme promo paremal juhul välja roogitakse – aga ka lihtsalt saamatult, andetult koostatud tekstid. Suurt hulka arvamustekste tänapäeval nimelt koostatakse, mitte ei kirjutata. Sellised jutud avalikus debatis tegelikult ei osale, sest nad lihtsalt ei huvita kedagi, aga lehe- ja veebiruumi nad täidavad. Tapeet, ühesõnaga. Sedasorti jura olen ka mina avaldanud. Uhke ma selle üle ei ole.

Teine ajend avaldamistoores tekst siiski ära publissida on vajadus klikid kätte saada. Selle, mis müüb ja mis ei müü, näeb oma väljaande lugejat hästi tundev toimetaja kohe ära. Ta mõistab, et tekst pole teab kui tugev, aga see kõnetab sihtgruppi, tekitab diskussiooni – ja toidab loetavusnumbreid. Ja eetrisse ta läheb.

Sedasorti tekste olen avaldanud hulgi. Seda ma ei häbene, sest ühe arvamusjutuga kogu tõde niikuinii ära ei öelda ei saa – mis ühes loos puudu jäi, öeldakse ära järgmises, ja lõpuks saab lugeja kujundada oma arusaama. Toimetaja saab teda aidata, tellides lugusid autoritelt, kes asja tunnevad ning sellest või teisest vaatenurgast avavad. Pealegi, vahel on lihtsustamine isegi tarvilik, et keerulisest asjast arusaadavalt kõnelda. Lehejutt filosoofilise teose või entsüklopeediaga ei võistlegi. See, kas kirjutaja mõnda teksti peale äsja kirja pandud iseenese vaimusünnitise on lugenud, paistab välja niikuinii.

Kolmas ajend on klikid lihtsalt välja peksta, hoolimata sellest, kas argumentatsioon üldse mingit kriitikat kannatab – ja hoolimata sellest, kas lugu opereerib faktidega või valede väidetega (ei ole olemas õigeid ja valesid fakte: fakt on tõsiasi, ja tõsiasi ei saa olla õige või vale). Sellised tekstid esitavad uskumusi ja kuuldusi tõsiasjade pähe ning argumenteerivad viisil, mis toidab ja kinnitab lugeja eelarvamusi. Sellised tekstid soodustavad ja süvendavad harimatust, reostavad arvamusruumi ja tekitavad pseudodebatte, millega muidugi mõista on jällegi käepärane veebi ja lehte täita. Nõnda, nagu valetanud inimene püüab ennast veenda selles, et vale ei olnudki vale, ja jääb seda lõpuks isegi uskuma, nihutavad sedasorti arvamuslood tasapisi, aga järjekindlalt faktideks peetavate maailma uskumusi, veendeid ja eelarvamusi, mille üle mõistlikult vaielda ei saagi. See on nn alternatiivsete faktide maailm.

Arvamusruumi üleujutamine igasugusest põhjendamisest loobunud tekstidega nüristab vastupanuvõimet ajupesule ja laseb kriitilise argumentatsiooni võimelisusel paista hapra anomaaliana, peaaegu et haigusliku kõrvalekaldena. Kui sa ei suuda ühe minutiga asja olemust lihtsalt ära seletada, siis ära lavale roni ja lehes kirjuta. Ja nii keeldubki suur hulk mõtlemisvõimelisi inimesi avalikes debattides kaasa löömast, sest nad lihtsalt ei jõua või ei taha lolluse ja harimatusega võidelda. Neil oleks, mida öelda, ja nad võiksid seda teha säravalt, veenvalt ja argumenteeritult. Aga nad ei tee seda, sest hulk teemasid on eri väljaannetes jaburate tekstide suure mahuga ära lörtsitud.

Laiemalt on küsimus muidugi ka maailmavaates ja selles, mida eri väljaannete toimetajad peavad õigeks ja heaks. Kui toimetaja ise usub, et kõik immigrandid on (vähemasti potentsiaalsed) terroristid, siis avaldab ta tekste, mis tema veendumusele vastavad. Teda ei huvita, et islam, islamism ja ISIS on eri asjad ja päriselt kannatab neid ühte panna vaid selle tunnuse alusel, et kõik need kolm sõna algavad i-tähega. Edasiste järelduste võimelisus eeldaks tutvumist ka tekstidega, mis toimetaja(te) (eel)arvamusi ei kinnita.

Soov ja valmidus seda teha on aga pigem väike, ja nii osutub järjest lihtsamaks komplekteerida toimetusi ühesuguste (eel)arvamustega toimetajatest. Nii võib mõni laia sihtgruppi teenindav üleriigiline väljaanne vaikselt, seda sõnutsi ja (juht)kirjatsi väljendamata muutuda võõravaenulikkuse kantsiks, ladudes järjekindlalt uusi kive paremrahvuslikku ksenofoobsesse müüri, mida enam ükski liberaalsete alusveenetega argumentatsioon ei murra, olgu ta kui tahes särav või nüansirohke. Robustne, lihtsustav ja toores on alati elujõulisem kui mis tahes maailmavaadet jagav intellektuaalsus.

Kätte jõudnud nn tõejärgsel ajastul on ajakirjandusväljaande vastutus tunduvalt suurem, kui ta oli varem, kuigi välja paista võib kergesti vastupidi. Kui ajakirjandusel ajakirjandusena veel üldse mingit lootust on, siis põhineb see toimetajate vastutustundel, millesse kuulub kahtlemata ka julgus öelda: ei, seda ma ei avalda. Sõnavabadus ei tähenda igasuguse jura eetrisselaskmist. Jura jõuab avalikkuse ette nii või teisiti, aga ta ei pea saama tribüüni ennast ajakirjanduslikeks pidavais väljaandeis.