Ajakirjandus on minu maal kuritegu

Aserbaidžaan ei pruugi teie jaoks palju tähendada. Läänes mäletatakse ehk kõige paremini meie südikat võitu Eurovisoonil või teatakse, et oleme ülemaailmsete jalgpalliturniiride valikmängudel lihtsad vastased. Riigis on naftat, asume Musta mere kaldal ning siin on 10 miljonit elanikku.

Kuid on ka teine pool.

Ajakirjandus on minu maal kuritegu. Numbrid ütlevad kõik: Aserbaidžaani 158 poliitilisest vangist kümme on ajakirjanikud. Viimane sõltumatu uudisteagentuur – Turan – lõpetas eelmisel nädalal tegevuse.

Võimule vastu astumisel on kõrge hind. Mind šantažeeriti intiimsete videotega, mille salateenistus oli salvestanud minu enda kodus. Mind pandi mitmete valesüüdistuste alusel vangi.

Aserbaidžaani režiimil on taoliseks survestamiseks mõjuv põhjus. Sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna puudumine kindlustab korruptsiooni puutumatuse – eliit võib vabalt oma hotelle ehitada ja kaevandushuve edendada. Eliidi liikmed ei soovi, et neilt küsitaks, kust nende rikkus pärineb ja miks ei teeni riigi raha rahva huve.

Korruptsioon halvab hariduse ja tervishoiu, sellal kui riigi võimuperekond ja selle lähikondsed kuhjavad endale tavainimeste kulul varandusi.

Samal ajal võivad aktivistide vangistajad, rahva rõhujad ja kodanikuühiskonna halvajad puutumatult inimeste võimalusi ja vabadust röövida. Sealjuures on nad ikka veel piisavalt vabad ja võimsad, et repressioone jätkata. Nad investeerivad oma raha demokraatiasse, kus omandiõigust erinevalt Aserbaidžaanist ka tegelikult järgitakse. Nad lähevad lääneriikidesse ja saavad kvaliteetset arstiabi, mida Aserbaidžaani inimestele ei võimaldata. Nende lapsed saavad hariduse välismaal ning naudivad muidki demokraatia vilju – neidsamu õigusi, mille nad on tavalistelt aseritelt ära võtnud.

Aserbaidžaani pesumasin võimaldab meil selle kleptokraatia toimimisviise lähemalt uurida.

Mitte ükski minu ja mu kolleegide uurimistest ei toonud kaasa Aserbaidžaani valitsuse juurdlusi. Vastupidi, ajakirjanikke hoopis karistati: mõned, nagu Elmar Huseinov, tapeti; mõned, nagu mina, pandi vangi. Ajakirjanike peksmine ja röövimine muutusid Aserbaidžaanis tavaliseks.

Kuid kõigest hoolimata on nemad, kes karistavad ajakirjanikke tõe avaldamise eest ja jätavad nad ilma põhiõigustest, demokraatlikes riikides teretulnud. Nad võivad vabalt reisida, investeerida, pangakontosid omada ja riigikassast varastatud rahaga tehinguid teha. Nende käsi suruvad riigijuhid, kelle maade organisatsioone ja partnereid Aserbaidžaanis jälitatakse ja ahistatakse.

Mis mõtet on siis tõe rääkimisel? Minult küsiti seda korduvalt just tol päeval, mil mulle määrati seitsme ja poole aasta pikkune vanglakaristus. „Mis mõtet on sellel, mida sa teed ja mille nimel sa kannatad?“ küsis minult kohtusekretär. „Pole vahet, mida sa kirjutad, miski ei muutu,“ ütles vangivalvur. „Kõik, mida sa teed, on õige, aga asjatu,“ korrutas mu kongikaaslane, kui püüdsin leida viise, kuidas oma lugusid riskidest hoolimata vanglast välja smugeldada. Jah, vangla pole just optimistide kogunemispaik.

Aserbaidžaani inimesed, kelle hääled valimistel varastatakse, ei näe võimalusi muutusteks ning ei tunne, et rahvusvahelised institutsioonid neile tuge suudaksid pakkuda. Ühe dünastia püsiv ainuvõim näib olevat nende elu vältimatu tegelikkus. Riigi president päris võimu oma isalt ja nimetas asepresidendiks oma naise, kes saab teda vajadusel asendada. Enamik aseritest ei näe olukorrast väljapääsu ka järgmisel aastal toimuvates valimistes.

Aserbaidžaani valimised pole kunagi vastanud rahvusvahelistele standarditele. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vaatlusmissioonid avastasid eelmistel presidendi- ja parlamendivalimiste häältelugemistel ulatuslikke pettusi. Aserbaidžaani telekanalid – režiimi häälekandjad – näitavad aga välispoliitikuid ja Lääne parlamentide saadikuid, kes kiidavad demokraatia taset Aserbaidžaanis.

Nagu näitab paljastatud rahapesuskeem, kulutab Aserbaidžaani valitsus praegugi, ajal, mil riigi peamise tooraine – nafta – hinnad langevad, jätkuvalt tohutuid summasid, et osta ära Euroopa poliitikuid ja institutsioone. Režiim üritab leevendada inimõigustealast kriitikat, et hankida miljarditeni ulatuvaid rahvusvahelisi laene oma megaprojektide rahastamiseks. Sel moel püütakse pikendada režiimi eluiga.

Aserid pole naiivsed. Nad mõistavad, et lääne poliitikute ostmine on kulukas. Nad mõistavad ka seda, et Aserbaidžaani režiim üritab nii riigi sees kui ka väljaspool tõe levikut takistada.

Ent valitsus ei suuda kõiki vaigistada, sest igas majas on olemas üks tõemasin: tühi külmkapp. Aserid saavad üpris hästi aru, et meie paljastatud oligarhide varandus on kogunenud tavainimeste külmikute tühjuse arvel, ja tuleb aeg, mil vaesusest tulenev viha plahvatab.