Anu Jõgi • 7 september 2017

Minu relv kaitseb mind

Foto: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Kaitsevägi meil on, relvad on – sama hästi võiks siis ju olla ka relvatööstus, kirjutab arvamustoimetaja Anu Jõgi.

Uudis, mis rääkis kaitseministri plaanist lubada Eesti oma firmadel relvi remontida ja valmistada ja laskemoona toota, sai esimeseks kommentaariks kohe hoiatuse: kas te majandusliku kasu kõrval julgeolekuriskile ka mõtlete! 

Mõelda võib ka niipidi, et eelkõige julgeolekuriskile mõeldes väikeriigid selliste tehaste peale mõtlevadki. 

Kõigepealt hinna küsimus. On loogiline, et oma riigis toimuv relvade remont ja laskemoona tootmine lõikab jupi maha kuludelt. Esiteks transpordilt – see pole mingi suhkur, et laadid vagunise ja kleebid saatelehe peale. Eeldatavasti ka tootmiselt.

Piiriäärse Eesti relva- ja moonavajadus niikuinii suurem kui keskmisel Kesk-Euroopa riigil. Seega on ka sääst suhteliselt suurem. Siis saavad sõdurpoisid laskmist praktikas rohkem harjutada ega pea piirduma ­ainult sõnadega “lask” või “valang”.

Sama tähtis kui raha säästmine või lisamoon on aga ka sõltumatuse küsimus. Sellel halval hetkel, kui relvi või moona vaja läheb, võib nende müüjal tõrkeid tekkida. Neil võib olla muu prioriteet kui meie vapper väikeriik.

Ilus idee Euroopa kaitsetööstuses konkurents lõpetada pole kuskile viinud ja nii on igaüks oma toodetega turul.

Loomulikult käib kõik riigi kontrolli all ja eeldab, et Eestis toodetu kvaliteet on sama hea kui importkaubal, aga proovimata ei saa meistriks ka relvatootjad.

Hetkel kuum