On aeg riigiettevõtted börsile viia

Inimese aju on ehitatud selliselt, et me eelistame tegeleda asjadega, mis tunduvad lihtsamad ja mugavamad, kalduvusega käituda harjumusest ja inertsist. Kuidas muidu seletada seda meeletut pingutust millegi uuega alustamiseks või mingist harjumusest loobumiseks. Seda pidas silmas ka juhtimisnõustaja Marshall Goldsmith paljutsiteeritud pealkirjaga raamatus „Mis tõi meid siia, ei vii meid edasi“, kus kirjeldas oma peamise eesmärgina aidata klientidel käitumist positiivselt ja pikaajaliselt muuta.

Mulle tundub, et seisame riigina samalaadse väljakutse ees, mille suureks küsimuseks on, kuidas tagada kauakestev positiivne areng. Meie eesmärk võiks ju olla pidev heaolu kasv võimalikult stabiilses keskkonnas. Samas on olukord pigem keeruline, kuivõrd kolme aasta pärast vähenevad juba harjumuseks saanud Euroopa Liidu toetused pooleteise miljardi võrra ning riigieelarvest pea 80% moodustavad erinevad sundkulud. Lisades siia valemisse väikese ja vananeva rahvastiku, peab tõdema, et riigi pidamine muutub üha kallimaks ja toimetulek keerulisemaks.

Tulumaksureformile ja teistele lubadustele katteallikate otsimine käib hoogsalt. Ideid on, kuid väljakutsete ja võimaluste vahel on suured käärid. Olen nõus, et riik peab abivajajaid toetama, kuid kulutuste planeerimisel peab eriline fookus olema kasvuvõimaluste otsimisel. Pole mingit põhjust eeldada, et suudame olemasoleva ümberjagamisega jõukust juurde luua. Vahel tundub siiski, et riigi keerulisi otsuseid, erastamist ja pikalt ettevaatavaid reforme tahetakse pigem vältida, sest nii on lihtsalt mugavam.

Kohalikud börsid on aastasadu olnud ühiskonna arengu osa, võimaldanud ettevõtetel kasvuks kapitali kaasata ning inimestel jõukust kasvatada. Seda kasvu ja ambitsiooni põhimõtet saaks ära kasutada ka Eesti riigi arenguks. Börsile minnakse peamiselt raha kaasama, ettevõtte tuntust, nähtavust ja usaldusväärsust suurendama. Maksimaalselt läbipaistev ja usaldusväärne peab olema ka riigi osalusega ettevõtete juhtimine, kuna puudutab otseselt kõiki kodanikke.

Valitsuse suund on õige – otsus Tallinna Sadam ja Enefit Green börsile viia, nimetamiskomitee loomine, kapitaliturgude arendamise kava, pandikirjade plaan. Liikuda on siiski võimalik kiiremini ja planeerida pikemalt. Enamikul Euroopa riikidel on strateegia, kuidas kapitalituru kaudu konkurentsieeliseid luua ja majanduskasvu stabiilselt toetada. Miks ei peakski – arenenud kapitalituruga riigid pole mitte ainult edukamad, vaid peavad ka kriisidele paremini vastu. Oluline on tabada ka soodsat hetke – näiteks riigivõlakirjadega tundub, et oleme juba negatiivsete intresside rongist maha jäänud. Mida sellest võita on, ei teagi.

Börsil noteeritud suured riigiettevõtted – Eesti Energia, Eesti Post, Elering, Eesti Loto, Eesti Raudtee, Elron, RMK, RKAS, Nordica, Tallinna Lennujaam – on välisinvestorite tähelepanu äratamiseks hea ja realistlik väljund. Osaluste müügist saadud rahaga saab riik ellu viia investeeringuid (näiteks tervishoid, teed, haridus), samal ajal väheneb ettevõtete poliitiline mõjutamine. Eesti inimesed saavad panustada oma riigi arengusse, saada selle edust osa, teenida dividenditulu ja kasvatada oma vara. Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et parema pensionipõlve kindlustamiseks on vaja üha enam ise panustada. Riigil on siin väga hea võimalus ulatada oma tulevastele eakatele abikäsi ja lüüa mitu kärbest ühe hoobiga.

Miks müüa kasumlikku riigiettevõtet, kostub vahel. Küsija eeldab ilmselt, et ettevõte kasvab pidevalt, mis omakorda võimaldab riigieelarvesse dividende maksta. Kuid kas oleme veendunud, et riigi omanduses õnnestub see kõige paremini? Uuringud kinnitavad vastupidist – riik omanikuna on vähem motiveeritud tegelema innovatsiooni ja efektiivsusega, korruptsioonioht on suurem. Avalik ettevõte loob aga eeldused tulemuslikkuse paranemiseks, millega kasvab ettevõtte väärtus. Kas me teame, mis ülalnimetatud riigiettevõtete turuväärtus on? Ei. Börsil see väärtus tekib ja selle liikumist on kõigil võimalik reaalajas jälgida. Sellepärast peaksid ka nn strateegiliselt olulised ettevõtted vähemalt osaliselt börsil noteeritud olema.

Pensionifondide ja välisinvestorite suurenenud huvi meie riigi vastu pakub paremaid võimalusi kapitali kaasata eraettevõtetele, mis omakorda loob soodsa pinnase majanduskasvuks ja uute töökohtade loomiseks. Hiljuti tõi Eften Capital börsile investorite seas atraktiivseks kaubaks osutunud fondi aktsiad. Samuti on sel aastal NasdaqTallinna börsi kaudu kohalikelt investoritelt raha kaasanud või kaasamas Baltic Horizon Fund, United Partners, Pro Kapital, Mainor Ülemiste, Arco Vara. Ka mitmed väiksemad kasvuettevõtted on börsi võimalused avastanud ja teevad ettevalmistusi uuel aastal avalikuks ettevõtteks saamiseks.

Riik ei pea tegelema ettevõtlusega, vaid tagama hea keskkonna eraettevõtlusele. Viimane peaks pakkuma kõiki teenuseid, mida ilma riigipoolse vahendamise ja reguleerimiseta on võimalik. Selle asemel et ebamugavana tunduvat teemat üksteisele visata, nagu Saalomon Vesipruul ja Jaan Tatikas Pontut üle aia, võiks kokku leppida, et kapitalituru arendamine ja riigiettevõtete (osaline) börsile viimine on riiklikult oluline ülesanne sõltumata sellest, kes on parasjagu võimul, ning paika panna konkreetne tegevuskava. Sellest on palju võita – võimalus investeeringuid teha, reserve suurendada ja stabiilselt paremat tulevikku kujundada.