Siret Rutiku • 4. jaanuar • 4 min
Jaga lugu:

Toome teaduse ja ettevõtluse koostöö surmaorust välja

Siret Rutiku
Siret Rutiku  Foto: Piret Ehrenpreis, ETAg

Teadlaste ja ettevõtjate koostöö arendamiseks vajab Eesti teadusrahastuse süsteem meetmeid teadusavastuste tootmisküpsesse faasi arendamiseks, kirjutab Eesti Teadusagenturi uurimistoetuste osakonna juhataja Siret Rutiku.

Kas teadsite, et sel lõppenud aastal sai Eesti teadus taas väga häid hindeid? Kõrgetasemelised väliseksperdid hindasid meie teadusasutuste teadustöö taset, jätkusuutlikkust ja ühiskondlikku mõjukust üldiselt väga kõrgelt. Kõigist kolmest kriteeriumist andsid nad kõige kõrgema hinnangu just meie teaduse ühiskondlik-majanduslikule mõjukusele, tõstes esile muljetavaldavaid teadustulemuste rakendusi ühiskonnas ja majanduses – e-valimistest ravimiteni, võimsamate patareide arendamisest keeletehnoloogiliste rakendusteni välja. Me võime Eesti teadlaste üle uhked olla.

Vaatamata sellele on aga midagi nagu viltu, sest me ise ei ole olukorraga ikka rahul. Teadlased heidavad ettevõtjatele ette vähest huvi ja riskivalmidust, liigset kiirustamist, lihtsate ja odavate lahenduste ootamist ja teadlaste mittemõistmist. Ettevõtjad kurdavad teadlaste aegluse ja enesekesksuse ning ettevõtjate vajadustega mittearvestamise üle, poliitikud kritiseerivad teadlaste ja ettevõtjate puudulikku koostööd ning ühiskond ei saa aru, miks teaduse rahastamine peaks suurenema. Aga oluline see on ja isegi väga – kõik, kes soovivad saada kõrgemat palka või rohkem raha oma igapäevatööks, peaksid tegema kõik endast oleneva, et toetada just teadusmahuka, nutika, efektiivse, innovaatilise ettevõtluse arengut, sest just sellise ettevõtluse arenedes oleks riigi rahakotis rohkem raha, millest neid soove täita.

Kui vaadata riigi viimaste aastate pingutusi teadusmahuka ettevõtluse suurendamiseks, ei saa öelda, et pingutatud pole. EASi toetused, SA Archimedese vahendatavad toetused meetmest „Nutikas“, riiklike programmide kaudu nii teadusasutustele kui ettevõtetele eraldatavad toetused – kõigi nende puhul kokku räägime vägagi suurtest summadest. Pole siis imestada, kui poliitikud küsivad, kus on investeeringute tulu. Mitu eurot on need toetused Eesti majandusse tagasi toonud? Sellele ei ole lihtne vastata, sest teaduse mõju ei ole alati otsene, see avaldub enamasti väga pika aja järel ning selle avaldumisvormid võivad olla väga erinevad.

Eesti doktorid jäävad ülikooli

Möödunud aasta lõpul Tartus toimunud teadusfoorumil esinenud Soome Akadeemia president Heikki Mannila rõhutas, et mõju avaldavad just inimesed, mitte asutused ega struktuurid. Seepärast tuleb tema sõnul teaduse mõjukust hinnates vaadata, kuhu suunduvad tööle doktorikraadiga inimesed. Hollandis jääb vaid 25% doktorikraadi kaitsnutest tööle ülikoolidesse, ülejäänud suunduvad tööle avalikku ja erasektorisse.

Eestis on see protsent täpselt vastupidine, ehkki aastas kaitseb doktorikraadi umbes 200 inimest. Ülikoolide etteheidetele doktorikraadi vähesest väärtustamisest on ettevõtjate vastusena kõlanud selgitus, et nad ei vaja kraadiga inimesi, vaid konkreetsete teadmiste ja oskustega töötajaid. Kui 75% doktorikraadi kaitsnutel neid teadmisi ja oskusi ei ole, on lood küll väga halvasti, sest sel juhul võiks rääkida suisa maksumaksja raha raiskamisest. Riik on aga eesmärgiks seadnud koguni 300 doktorikraadi kaitsmist aastas. Kuidas siis teadlased, ettevõtjad ja poliitikud üksteisest nii mööda räägivad? Kuidas leida ühine keel, et ühist muret lahendada? 

Teenuslepingud tapavad kõrgteaduse

Praeguse olukorra olemuse võttis teadusfoorumil väga hästi kokku Tambet Teesalu – teadlaste töö ei ole teenuse osutamine ega majanduse elavdamine. Teadlaste esmane eesmärk on kindlate meetoditega uurida küsimusi, asju, nähtusi, ideid ja leida vastuseid ja/või pakkuda võimalikke lahendusi. Sageli võib selliseks vastuseks olla, et tuleb edasi uurida – jah, see on tõelise teaduse üks paratamatu osa.

Teesalu, kes esimese eestlasena sai sel aastal maineka Euroopa Teadusnõukogu eksperimentaalarenduse (proof-of-concept) grandi vähiravimite arendamiseks, rõhutas, et Eestis on võetud suund liigsele tellimustööle – ettevõtjatele antakse raha, et nad telliksid teadlastelt toetust. Kui teadlased peavad aga hakkama tegema uurimistööd üha rohkem teenuslepingute alusel (kuupäevaks x on vaja leida lahendus probleemile y), siis see võib hakata kõrgetasemelist teadust oluliselt pärssima.

Teesalu soovitab innovatsiooni ökosüsteemi tasakaalustava suunana tuua selle lähenemise kõrvale teadlaste initsiatiivile tugineva ettevõtluse arendamise toetamise. Ta põhjendas enda kogemuse najal, miks teaduse toetust ei saa liiga varases faasis ettevõtjale üle anda – vastutus tootmiseks veel liiga toorete tulemuste eest lasub teadlasel, samas ei ole ka ettevõtja huvitatud võtma riske veel poolikute ja kontrollimata teaduslahendustega. 

Arendustoetusega surmaorust välja

Sellest teaduse ja ettevõtluse vahelisest nn surmaorust ülesaamiseks on paljudes riikides loodud spetsiaalsed toetusmeetmed, mis innustaks teadlasi oma avastusi arendama edasi küpsemasse faasi, mis oleks investoritele atraktiivsem ja edasisse arendustegevusse panustamiseks arusaadavam. Selliseks meetmeks on ka Euroopa Teadusnõukogu eksperimentaalarenduse grandid. Just seepärast on vajalik ka Eesti teadusrahastuse süsteemis vastava instrumendi loomine – uurimistoetused teadlastele eksperimentaalarenduseks.

Ettevalmistused selleks juba käivad. Kindlasti ei lahenda nende toetustega Eesti majanduse kõiki muresid, aga sammuke teadlaste ja ettevõtjate koostöö surmaorust ülesaamiseks oleks see siiski.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt